Mõned teised reeded

Surnud mehe saladused

"Fallon tule õue" hüüdis Noah minu akna all. Peale seda kui me leidsime selle mehe pargist olin mina nagu argpüks istunud toas ja mänginud oma ps 3 peal ja unustanud kõik mis oli paar päeva tagasi juhtunud kuid Noahi hääl tuletas seda mulle meelde. Ma kõndisin akna juurde ja avasin selle.

"Mu ema ei luba!" hüüdsin vastu kuid Noah ei nõustunud selle vastusega.

"Hiili välja!" pakkus ta. Raputasin pead, kuid siis hakkas mul häbi. Ma ei saa olla argpüks tüdruku ees. 

"Kuidas?" hüüdsin vaiksemalt, et mu ema ei kuuleks.

"Mine tagauksest, ma ootan aia juures!" ja jooksu ta läks. 

Missioon algas. 

Kõndisin sokkide väel vaikselt alla korrusele, aru saades, et ema vaatab televiisorit. Hiilisin esikusse ja tõmbasin endale oma lemmik kroksid jalga ning juba olin ma jooksus uksest välja. Ma jooksin kiiresti aia juurde nähes mitte kedagi aia läheduses, ainult üks must kass kellel olid helerohelised silmad. 

Aga Noahit polnud. Olin pettunud. Ma hakkasin maja poole tagasi kõndima kui järsku hüppas keegi mulle põõsast peale. See oli Noah.

"Issand jumal!" hüüatasin ma ja Noah ainult naeris.

"Lõpeta jamamine, lähme kooliparki!" rääkis Noah rõõmsal häälel. Ma nõustusin. Koolipark polnud tema kodust üldse kaugel, ainult viie minutiline jalutus käik. Me naersime mõlemad rõõmsalt ja ajasime üksteist taga sinna minnes. Koolipargis oli kaks suurt kiike, liivakast ja ronimisala. Meie mõlemad armastasime ronimisala kõige rohkem kuna ma olin juba aasta käinud võimlemis trennis ja Noahile enamusti meeldisid samad asjad mis mulle.

Kuid seekord kui me sinna jõudsime oli ronimisala all üks suur ring inimesi, kes karjusid "Fight, fight, fight". Uudishimust jooksime ruttu juurde, avastades, et ringi keskel oli kaks poissi kes olid valmis üksteisega kaklema. Nad olid vihased.

Noah ja mina kiiresti ühinesime kakluse kiitmisega kuna millal veel, kui just nüüd kaks seitsme aastast saavad näha oma elu esimest kaklust. Üks poistest kes oli heleda peaga ja siniste silmadega alustas kaklust virutades oma vastasele rusikaga vastu põske.

Pihta saanud poiss taganes kuid ega tema järgmine löök kuidagi nõrgem polnud. See tabas heleda peaga poissi täpselt vastu rinda ja too kukkus selili maha. Löögi löönud poiss ronis ta peale ja peksis teda edasi. 

Kõik karjusid "Herk, Herk, Herk" millest sai lööv poiss veel rohkem indu sisse ja peksis veel tugevamini. All olev poiss võttis poisi pleekinud pruunidest juustest kinni ja sikutas nii tugevasti, kuid see ei töödanud.

Siis sai poiss oma valdusesse ühe terava kivi ja virutas pruunide juustega poisile vastu pead nii tugevasti kui sai. Poiss kukkus temalt maha ning tema juustest hakkas välja voolama verd. Heleda peaga poiss hoidis oma kätt nina all saades oma katkisest ninast uputuse.

Pruunide juustega poisi juurde jooksis kiiresti üks lokkis juustega tüdruk kellel jooksid pisarad põskedelt alla.

"Luk, Luk jää ellu- tee seda meie isa jaoks" pomises tüdruk enda nina alla. Noah jooksis tüdruku juurde ja hakkas teda lohutama.  "KI, kõik saab korda" 

Ma võtsin kiiresti endalt särgi seljast ja tõmbasin poisi pea endale sülle ning nagu ühes krimisarjas nähtud mässisin ma ta pea kinni ja tõstsin ta püsti, et ta seest ei läheks palju verd välja.

Meie poole jooksid juba vihased õpetajad kes võtsid poisi eest hoolitsemise enda hoolde. Poiss oli väga ilusate pleekivate pruunide juustega ja tedratäppidega ning ilusate sini-hallide silmadega.

Elu tundus tume, kuid sellise inimesega miski pärast tore.

--

Võttis kaua kuid siit see tuli. See on minevikus kui saab veel aru :)