"Lo," kuulsin teda kutsumas mind hüüdnime pidi, mida vähesed tegid. Tegelikult mind häirib see, kui suvalised inimesed mind nii kutsuvad, aga ma ei teinud sel korral sellest suurt kära.
"Mh?" mühatasin vastu.
Poiss nihkus mulle lähemale. Tundsin, kuidas ta mulle oma alkoholist kuuma hingeõhku kuklasse hingab.
"On sul rohkem ruumi vaja?" küsisin veidi ärritunult, näoga tema poole keerates.
"Ei," puuris ta mind oma pruunide silmadega.
Neelatasin ja surusin silmad kinni.
"Kas sa kardad mind?" tundsin tema käeselga mu põsel.
"Ei," vastasin talle ja avasin uuesti silmad.
Lamasin täiesti kramplikult, ega ei keelanud poisil silitamast mu põske. Oleksin olnud kaine, oleksin talle ühe korraliku tohlaka vastu vahtimist andnud sellise käitumise eest.
"Sa oled täis," pomisesin endamisi.
"Ja siis?" küsis poiss vastu.
"Ei mingeid tegusid, mida kainena kahetsed," vastasin rangel toonil.
"Miks nii kuri? Ma ei kahetse kunagi midagi," ohkas poiss pisut ahastaval toonil.
"Mine metsa!" keerasin end seljaga tema poole.
Umbes kümme minutit lamasin sedasi ning siis tundsin, kuidas poisi käsi end ümber mu keha põimib.
Mu alahuul hakkas ohjeldamatult värisema, mispärast pidin seda üsna kõvastu hammustama. Hoidsin hambaid vägisi risti, et mitte "ai" öelda.
Surusin silmad hetkeks tugevasti kinni ning avasin need siis taas.
Palvetasin, et Caspar lõpuks magama jääks.
Kuigi jätsin verandaukse pisut irvakile, tundsin oma toas tugevat alkoholi ja higi lõhna.
Üritasin poisi kätt enda ümbert ära saada, kuna mul hakkas kohutavalt palav, kuid too tiris mind veel rohkem enda vastu ja viimaks kuulsin, kuidas ta pomises vaikselt: "Armastan sind."
Pööritasin silmi ja mängisin klassivennale kaisukaru edasi.
YOU ARE READING
Mustand ✅
Teen Fiction"Ma ei jää sind igatsema! Loodan, et sa ei tulegi tagasi!" karjusin vastu ja lõin oma toaukse kinni. Ma tean, et mul on probleem, aga tulen sellega ise toime ja olen leidnud endale viisi, et end rahustada. Sellest saab minu väike saladus. "Alati o...
