Mustand ✅

21. Peatükk

Istusime SPA restoranis valides endile toitu. 

Peitsin oma näo menüüsse, kui nägin, kuidas Ronan, spordikott üleõla, vahetusriided seljas, välisuksest väljus. 

"Päris hea. Lo armub järjekordselt esimesse ettejuhtuvasse. Nagu tal sellest õppetunnist veel väheks jäi. Ei. Kuule. See kutt on raudselt gei. Kahju, aga sul pole lootustki. Võid temaga arutada seda, kuidas ideaalselt meigiga see muhk ära peita. Seda teemat tundub ta jagavat." 

Ei. Mu vend pole ikka veel muutunud. Üldse mitte. 

"Ära kutsu mind Lo'ks," porisesin vastu. "Ja ma pole temasse armunud."

"Ja jah. Seda ütlesid sa ka Antoni kohta, kui ta su läbi otsis poes," naeris Lars. 

"Aga ma ei varastanud midagi. Nende endi turvapostid olid katki." 

"Ja siis olid sa ka: "ei ma pole üldse meelitatud sellest, et üks turvamees mind käppis","falseeris Lars veidi häält moonutades. 

"Kuulge, jätke nüüd. Mida me süüa tellime?" rääkis isa meie vestlusele vahele. 

"Mina võtan heeringa keedukartuliga," teatas Lars ning keeras targal ilmel lehte. "Joogiks õlu."

"Loren?" pöördus isa minu poole. 

"Võtan siidri ja krevetipasta." 

"Mis ajast sa jood?" oli isa üllatunud. 

"Ma olen kaheksateist," naeratasin talle. 

"Kaks õlut, üks siider, krevetipasta, heeringas ja vürtsikas lambalihasupp," ütles isa teenindajale, kes meie laua juures seisis. 

"Magustoiduks?" uuris noor tütarlaps. 

"Mina sooviks küll magustoitu," sõnas Lars mesimagusal ja flirtival toonil. 

"Appi, kui perversne!" hüüatasin silmi pööritades.

"Mida te magustoiduks soovite?" ei teinud teenindaja meie jutust välja. 

"Üks šokolaadikook palun," naeratas Lars. 

"Kas see on kõik?" uuris naine. 

Isa vaatas veidi aega mulle otsa, oodates vastust, mida ei tulnud. "See on kõik hetkel," lausus ta. 

Teenindaja tegi väikese tagasihoidliku peanoogutuse ning lahkus meie laua juurest. 

"Kes nüüd esimesse ettejuhtuvasse armub?" norisin venda. 

"Ma ei armu. Ma sebin. Ja igatahes sebin ma elegantsemalt, kui sina oma basseinilibisemisega." 

"See oli õnnetus. Ohsaa... Ja keegi teab sõna elegantne? Sina see küll ei ole. Appi. Öäk! Ma hakkan oksele."

"Lapsed!" hüüatas isa. 

"Me pole lapsed!" vastasime Larsiga samal ajal. 

"Käituge siis nagu täisealised." 

Sellega meie nääklemine lõppeski. 

Lars ei saa endale kunagi tüdruksõpra, kuna ta on lihtsalt liiga ülbe ja sarkastiline selleks. Tema naine peaks olema kas väga alandlik ja selle kõik välja kannatama, mis oleks üli kurb või siis oleks tema tüdruksõber samasugune nagu ta ise ning nad on koos vaid seepärast, et keegi teine ei kannatanud neid välja. 

"Nii... Õlled ja siider," asetas teenindaja meie joogid lauale ning lahkus. 

"Tead ma ei usu, et sa selle tüdruku ära sebid. Ta võib küll blond olla, aga ta tundub pisut liiga tark sinu joaks," laususin ma oma siidriklaasi poole kätt sirutades. 

"Eks vaatab," muigas Lars kavalalt. 

"Vürtsikas lambalihasupp," tõi teenindaja isale tema supi ning pöördus siis tagasi meie roogasid tooma. "Krevetipasta ja heeringas keedukartuliga. Head isu!" 

Sõime rahulikult oma toitu. Lars sai enda omaga kõige esimesena valmis ja läks leti äärde teenindajat piinama. 

Nad vestlesid veidi aega. 

"Oi, kui see tüdruk Larsile kätte annab, on temast mul küll kahju," ütlesin mina. 

"Miks te Larsiga ei võiks normaalselt läbi saada?" küsis isa seepeale. 

"Sellisega on ju võimatu läbi saada," vastasin talle. 

"Näete! Mida ma ütlesin! Stella telefoninumber!" kilkas Lars, lehvitades sõrmedevahel paberilipikut. 

"Palju õnne," porisesin ja rüüpasin siidrit. 

"Häh, ja sina ei uskunud. Igatahes läks mul libedamalt, kui sul, mu väike õeraas," irvitas ta. 

"Tead sa Libevend, mul poogen keda kepid onja," vastasin ülbelt. 

"Palun, söögilauas," noomis isa. 

"Teie šokolaadikook," naeratas neiu, asetades Larsi ette lauale suure vahukooremütsiga koogilõigu.