Mustand ✅

8. Peatükk

Terve tribüün oli massiliselt rahvast täis. Mõni trügis popcorniga läbi massi, teine jälle kiljus nagu pöörane. 

Vaatamata sellele seltskonnale, märkasin koheselt Oliviat tribüüniääre juures istumas koos teiste nappide vaevu tagumikke katvate seelikutega kisakoori tüdrukutega, kelle juuksed olid kõik ideaalsetesse kõrgetesse krunnidesse sätitud ning ära mukitud nagu mõned barbinukud. 

Miks nagu? 

Caspar mahutas oma sinise jalgratta teiste vahele ühele vabale hoiukohale, kinnitades selle esiratta sinise rattalukuga. Seejärel tõmbas ta käega läbi oma tumepruunide juuste ning ohkas sügavalt. 

"Oled närvis?" küsisin vaikselt, kui olime jõudnud meie kooli meeskondade pinkideni. 

"Vägagi. Sellest mängust sõltub päris palju. Saaksime koolile raha juurde, et osta sporditarbeid, kui selle mängu võidame. Lisaks edasi üleriigilistele noorte meistrimängule."

Kuulsime, kuidas valjuhääldist kostus vali teavitus mängude algamisest. 

Märkasin Olivia pilku minul. Haarasin Caspari ümbert samal hetkel kinni ning kallistasin teda, soovides head mängu. 

See pilk tüdruku näos. Kui see vaid suudaks tappa, siis muutuks see tribüün ühishauaks. 

Naeratasin talle võidukalt ning istusin Caspari joogipudeli, väikese rätiku ning dressika kõrvale pingile. 

Üks tüdruk oli peale minu veel tulnud sinna meeskondade tribüünile istuma. Teda mäng väga ei huvitanud. Too näppis telefoni ja aeg-ajalt turtsatas naerda. Vahepeal paar pildikest klõpsis mängust platsil. 

Alguses oli mäng veidi igav, kuna palli taoti pisut utoopiliselt ilma korraliku strateegiata mööda platsi. Korra oleks pall peaaegu meie väravasse läinud, kui õnneks põrgas see tänu postile tugevalt teisele poole. 

Esimese poolaja lõpuks juhtis vastaste tiim ühe punktiga. 

Caspar pühkis otsa eest higi mu kõrval ja jõi väikeste lonksudega vett. Teised tiimikaaslased arutlesid, kuidas vastastest rohkem punkte teenida. 

"Caspar, suudad mängida?" küsis Rene, üks tiimikaaslane. 

Nimelt oli poiss saanud palliga mängu ajal pähe päris korraliku obaduse. 

"Ma arvan küll," pomises ta, pead parema käega toetades. 

"Oled kindel?" küsisin mina. 

"Neil on mind vaja," pomises Caspar vastu. 

"Ega me nii nõrgad nüüd ka ei ole," kuulsime tiimi seast. 

"Sul võib isegi peapõrutus olla. See oli ikka korralik löök," sõnas tüdruk, kes seni oli vaikides telefoni näppinud. 

"Kristiinal on õigus. Me suudame selle mängu võita. Usalda meid," ütles üks poiss, kes tolle tüdruku õlga tema kiitmiseks patsutas.