Mustand ✅

25. Peatükk

"Kuidas film oli?" küsis poiss, kes diivani teises otsas oli vaikides terve aja filmi vaadanud. 

"Päris hea," sõnasin vaikselt. 

Meie vahele tekkis kummaline häiriv vaikus. Tundsin Caspari pilku endal. See pisut häiris mind. 

"Kas sul on parimaid sõpru, kellega kõike jagada?" uuris ta äkki. 

"Jah," vastasin kindlana. 

"Ja need on?" 

"Emm... Taimed?" muigasin omaette. 

"Ma ei mõista seda, kuidas sinusugusel inimesel sõpru ei ole."

"No mõnes mõttes sina ju oled," pomisesin endalegi üllatuseks. 

"Tõesti?" imestas Caspar ja tõstis oma suunurgad kõrgemale. 

"No veidi nagu õpetaja, aga ikkagi sõber," kehitasin õlgu. 

"Aga püüa mind mitte võtta õpetajana." 

"See vestlus läheb rappa. Räägime millestki muust," raputasin nõutult pead ja sirutasin käe küpsisekausi poole, kuid siis otsustasin ümber ja teesklesin, et ringutan end. 

"Oled väsinud?" küsis Caspar ja tõusis püsti, et võtta kapist juba kolmas õlu.

"Ei," vastasin kindlana. Tõusin diivanilt püsti ning vaatasin julgelt toas ringi. "Sa pidid mind ju koju sõidutama?" 

"Saadan sind jala," ütles poiss vastu. "Vabandan enda küsimust, aga miks te Antoniga lahku läksite?" 

Mu rindu oleks justkui löödud nuga. 

Kokutasin tükk aega ning rääkisin talle tõe, et Oliviaga jäi ta mulle vahele minu enda sünnipäeval minu enda voodis. 

"Appi," pomises poiss. "Jube kui nii tehakse."

Noogutasin nõustuvalt ja istusin nukralt diivaniservale tagasi. 

"Aga sina ja Emi?" küsisin vaikselt. 

"Emiga ei olnud meil mingit suhet. Lihtsalt rääkisime. Tean, et koolis levisid meist esimesel aastal jutud."

"On sul üldse suhe olnud?" pärisin edasi. 

Poiss neelatas. "No üks tõsisem oli jah kolm aastat tagasi, aga see on minevik. See tüdruk kolis ära ja leidis uue."

"Oled sa sellest üle saanud?" 

"Temast ma pole õieti huvitatud olnudki. Olin veidi aega armunud ja värki ning käisime väljas, aga tegelikult meeldib mulle juba suht kaua meie koolis üks tüdruk. Aga ära seda teistele räägi," muigas poiss. 

"Ei räägi," naeratasin käega lüües. "Julged öelda ka, kes see on?" tekitas Caspari salapärane silmarõõm mulle huvi. "Millega ta tegeleb?"

"Ma tean temast üsna vähe ja pole väga palju temaga rääkinud. Aga ma ilmselt hellitaks ta ära."

"Sa võiksid talle ju šokolaadi kinkida. Oot, ei!" hüüatasin mina ja otsisin enda taskust välja kinopiletid ning ulatasin need Casparile. "Õudukafännidele."

"Sa kutsud mind kinno?" oli poiss üllatunud. 

"Ei. Kutsu see tüdruk kinno. Sa oled ju lahe poiss ja sellele tüdrukule kindlasti meeldib see film. Ma arvan, et mulle küll meeldiks. Armastan õudukaid." 

"Ma ei saa neid vastu võtta. Kutsu ise keegi," raputas Caspar pead. 

"Sa ju tead, et mul pole kedagi teist peale sinu kutsuda," pööritasin silmi. "Aga ma pole nii suur kinosõber ja sinul on neid pileteid kindlasti rohkem vaja. Pealegi on need kõik välja müüdud. Ta ei ütle sulle ju omati "ei", kui oled saanud sellisele filmile piletid," rääkisin õhinaga. 

"Aga lähmegi siis juba koos." Caspar tegi põhja õllele peale ning pani tühja pudeli lauale. 

"Kuule, ole nüüd. Paku alguses sellele tüdrukule. Kui tema ei taha, siis tulen mina."

"Olgu," ohkas poiss sügavalt välja ja pomises sellele midagi mulle arusaamatut järgi. 

"Mis sa ütlesid? Ma ei saanud su pominast aru."

"Sina oled see tüdruk!" hüüdis Caspar, minnes endast tohutult välja. "Sa ei kujuta ettegi ilmselt mida ma olen kõik see aeg tundnud. See ajab mu hulluks. Ma tahan krohvi seinal närida. Ma olen kogu aeg üritanud näidata seda välja. Ma tean, et ma sulle ei meeldi, aga ma pidin seda ütlema. Ma lihtsalt pean ütlema, mida tunnen, sest ma tõesti ei suuda teeselda. Ma... Ma..." Caspar tõusis diivanilt püsti liikudes akna juurde. "Ma ei taha sulle haiget teha ega sind ahistada, aga mu suurim unistus on olnud juba sinu esimesest nägemisest peale, et saaksin sind lihtsalt kallistada." Poisi hääl oli muutunud nutuseks. 

"Olgu," pomisesin vaikselt. Ma ei osanud midagi teha. Oleksin tahtnud teda lohutada, aga samas kerida aega tagasi, et ma poleks siia tulnud. Samas vähemalt sai ta hingelt asja välja öelda. 

"Ma tean, et ma sulle ei meeldi," ohkas ta sügavalt. 

"Caspar, ma," tõusin püsti ja liikusin tema kõrvale, hakates talle kätt õlale panema, kuid poiss haaras mind enda kallistusse. 

"Ma armastan sind nii nii väga, Lo. Nii väga," sosistas ta. 

No mida mu elul mulle veel pakkuda on?