Läbi une tundsin, kuidas keegi mind raputas. Surusin näo tugevamini vastu patja ning proovisin sellest mitte välja teha.
Peagi oli see võimatu, sest iga mööduva sekundiga muutus raputamine aina tugevamaks, kuni viimaks kostus raputaja poolt ka üks vandesõna.
„Kurat.“
Nate.
Raputamine lõppes ning ma tundsin, kuidas Nate minu voodil istet võttis. Tema suust kõlas lõbus mühatus.
„Ma tean küll, et sa üleval oled. Pole mõtet enam teeselda,“ sõnas ta, hääl veidi naerune.
Olin neid sõnu kuuldes üllatunud, kuid ei pööranud end ringi ega näidanud talle, et ma päriselt üleval olen. Selle asemel proovisin hingata nii nagu magavad inimesed hingavad. Ühtlaselt ja rahulikult.
Kuid seegi ei suutnud Nate’i ära petta.
„Ah, lõpeta ära, Lara. Ma tean küll, et sa üleval oled,“ ütles ta ja vajus oma raske kerega minu tekiall olevatele jalgadele.
Tõmbasin need kiiresti tema alt ära ja oigasin valust.
End voodis istuli ajades tõmbas teki endale tugevasti ümber ja jäin pahaselt tema lamavat keha põrnitsema.
„Kuidas sa teadsid, et ma üleval olen?“
Nate sulges silmad ning muigas. „Sa oled kohutav teeskleja.“
Pööritasin silmi. „Ma tänan.“
Silmitsesin natuke aega voodil lebavat Nate’i, enne kui teki tema poole heitsin, nii, et see tema ülakeha ära kattis.
Tõusin voodist püsti ja sammusin akna juurde, tõmmates kardina eest.
Ilm oli endiselt kole.
Avasin hetkeks rõdu ukse, lastes sisse jahedat õhku, mis mu seljataga Nate’i pead kergitama pani.
„Pane kinni,“ pomises ta ning pea vajus tagasi endisele kohale.
Vangutasin hetkeks pead, kuid sulgesin siis rõdu ukse ja tõmbasin kõik kardinad uuesti ette.
Paari pika sammuga tagasi voodi juurde astudes, võtsin seal rätsepaistes koha sisse ja tõmbasin Nate’i pealt teki tagasi enda peale.
Heitsin veel kiirelt pilgu seinakellale ning veendusin, et koolini on veel veidi üle tunni aja aega.
„Miks sa mu üles äratasid?“ küsisin, hääl veidi pahur.
Oleksin kindlasti veel veerand tundi magada saanud.
Mul oli suur kihk eilse õhtusöögi kohta pärida, kuid sellegipoolest ma ei teinud seda. Nate oleks võinud aru saada, et ma olin sealt meelega puudunud.
„Miks?“ mõmises ta ja ajas end haigutuse saatel voodis istukile, selg toetumas vastu tumelillalt, musta mustriga kaetud tapeeti.
„Jah. Miks sa mind äratasid?“
Nate muigas kavalalt ning vangutas pead. „Ei, ei, ei. Nüüd räägime parem sellest, miks sa enne õhtusööki magama jäid. Niisiis?“
Langetasin rutakalt pea, tehes nägu nagu tekikoti muster oleks põnev. Ma ei pidanud isegi teesklema, kui häbi mul tegelikult oli.
Kuigi see kõik tasus ennast ära. Thomas ei näinud mind ning mina ei näinud teda.
Tore.
„Ma jäin magama. Kogemata,“ laususin pead tõstes, pilk kinnitatud Nate’i tumesinistele silmadele, mis mind kahtlevalt silmitsesid.
