Osa Minust [The FO&O (The Fooo Conspiracy) fan fic]

-4-

"Jõudsite ka lõpuks kohale," tervitas Felicia, kui me viimaks temaga kokku saime.

"Sorry, mõni meist ei osanud oma aega õigesti planeerida," laususin ning vaatasin terava pilguga Marleenile otsa.

"Jälle olen mina süüdi," ohkas tüdruk dramaatiliselt ning pani käed rinnal risti. "Ei tea, kes meist viimasel hetkel avastas, et ta ei võtnud autovõtmeid kaasa," süüdistas Marleen nüüd mind.

"Issand jumal, klaarige oma suhteprobleeme kodus, eksole," pööritas Elise silmi. "Vabandust nende kahe pärast," pöördus ta Felicia poole, kes seda kõike muigega pealt vaatas.

"Pole hullu, ma olen harjunud sellega. Mu vend ja tema sõbrad on veel hullemadki," ütles Felicia. "Siin lähedal on koht, mis teeb head kohvi, lähme sinna?" viis ta jutu kõrvale.

"Lähme ega meie ei tea siin mingeid kohti," nõustus Marleen ning ka mina ja Elise noogutasime.

Tõesti see kohvik oli vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Istusime neljakesi lauda ja tellisime kohvi.

"Mis teid Rootsi toob?" uuris Felicia.

"See on väga hea küsimus," muigasin ning vaatasin oma sõbrannadele otsa.

"Selles mõttes, et--" hakkas Elise seletama, kuid Marleen segas talle vahele: "The Fooo, kui päris aus olla."

Ohkasin tema vastuse peale ning vangutasin omaette pead.

"Tulite bändi pärast?" imestas Felicia ka.

"Tuleb nii välja," vastasin. "Jagan su pettumust," lisasin.

"Ei, ma pole pettunud, lihtsalt üllatunud. Tavaliselt tullakse ikka ülikooli või midagi. Sellist vastust pole ma kuulnudki," selgitas Felicia.

Meie tellitud kohv jõudis viimaks lauda. Tänasime teenindajat ja võtsime oma joogist esimese lonksu.

"See on tõesti hea kohv," kommenteeris Elise ning tõi tassi endale taas huultele.

"Ega ma siis asjata seda kohta ei kiitnud," lausus Felicia muiates. "Aga The Fooo siis jah?" viis tüdruk teema sellele tagasi.

"Ma ütleks siin kohal, et mind sunniti siia tulema," kaitsesin ennast.

"Ole vait, ei sundinud ma sind midagi," ajas Marleen tagasi.

Kergitasin selle peale kulmu. Minu mäletamist mööda ei olnud mul siiatuleku osas sõnaõigustki.

"Tegelikult see on päris lahe, et te bändi pärast siia olete tulnud. Loodate neid siin näha?" päris Felicia. Õnneks ta ei hakanud meie üle nalja tegema selle pärast, sest tegelikult oli see ikka päris loll põhjus kolimiseks.

"Me oleme koguaeg tahtnud pärast kooli lõpetamist kuhugi minna, et sellest jamast puhata, aga The Fooo andis lihtsalt idee siia tulla," seletas Elise. "Eks ikka oleks tore neid näha, aga see ei ole meie prioriteet."

"Kuidas ei ole?" üllatus Marleen tüdruku jutu peale. "Ma tahaks küll neid näha. Räägi enda eest, Elise."

"Selles mõttes, et ma tean, kus need poisid tavaliselt reedeti on, kui te tõesti tahate näha neid," pakkus Felicia muiates.

Marleen hakkas just oma kohvist lonksu võtma, kuid Felicia jutu peale sülitas ta selle peaaegu välja.

"Päriselt?" hüüatas tüdruk.

"Shh, ära karju," keelasin Marleeni, sest me tõmbasime sellega endale liiga palju tähelepanu.

"Päriselt," naeris Felicia tema reaktsiooni üle. "Neil pole tükk aega mingit hullude fännide rünnakut olnud. Poisid unustavad varsti ära, et nad kuulsad on, kui nende elu nii rahulikuks muutub."

"Oo, ma võin neile sellise hullu fänni rünnaku korraldada, et nad võtavad ihukaitsjad endale," rääkis Marleen ning noogutas innukalt pead.

"Ärme päris nii tee, eks?" üritasin Marleeni plaani maha matta. "Me oleme selleks liiga vanad."

"Mina küll vana pole," vaidles tüdruk vastu.

"Aga vaata, see on aktsepteeritav, kui 13-aastased kuulsustele tormi jooksevad, 19-aastasena peaksime me vastutustundlikumad olema," seletasin. "Või tahad öö betoonil Rootsi kardinate taga magades veeta?"

"Rootsi kardinad?" oli Felicia veidi segaduses. "Mis need kardinad siia puutuvad?"

Muidugi, Felicia ei ole ju eestlaste väljenditega tuttav.

"Eestlaste väljend vanglatrellide kohta," selgitasin.

"Miks just Rootsi?" tekkis tal järgmine küsimus.

Kehitasime kolmekesi õlgu. "See on algselt tegelikult sakslaste väljend ja ega nemadki väga aru saa, kust see tulnud on," vastasin.

"See on küll huvitav," pomises Felicia omaette.

"Igatahes, kus nad reedeti on?" päris Marleen.

"Eks te reedel näete," muigas Felicia kavalalt. "Ärge neid siis päris ära ehmatage, pärast panevad pillid kotti selle peale."

"Ära muretse," kinnitas Marleen.

"Ma ei tea, ma ikka muretsen," vastasin ning vaatasin Elisele otsa.

"Mina mitte, kui käest ära läheb, siis ma ujun tagasi Eestisse," kehitas tema õlgu ning jõi oma kohvi lõpuni.

"See ei tõota head," vangutasin pead.

Marleen lõi mulle küünarnukiga ribidesse ning sosistas: "Ma ju ütlesin, et ta raudselt teab, kus the Fooo hängib!" 

"Kauaks te Rootsi kavatsete jääda?" Felicia viis teema mujale.

"Aastaks," vastas Elise.

Noogutasime Marleeniga kaasa.

"Ja mis te siis teete?" uuris tüdruk edasi.

"Tagasi Eestisse ja ülikooli arvatavasti," vastasin õlgu kehitades.

"Mitte, et ma kõige suurem Rootsi patrioot oleks, aga mis siis, kui teile siin meeldima hakkab ja te ei saa lihtsalt lahkuda?" esitas Felicia väga hea küsimuse.

Ausalt öeldes polnud mina selle peale mõelnudki. Mis mind ikka siin Rootsis kinni hoiab? Kui hakkabki meeldima, saan alati ju peale ülikooli tagasi tulla.
Just seda ma Feliciale vastasingi.

Tüdruk noogutas mõtlikult selle peale. "Jah, see on hea mõttelaad," nõustus ta.

Rääkisime veel veidi ning lõpetasime kohvi joomise.

"Ma peaks tagasi koju pöörduma, lubasin, et ei jää hilja peale ja mu vend on mulle juba väga närvilisi sõnumeid saatnud," ütles Felicia. "Ma pean teid talle üks hetk tutvustama," lisas ta ning muigas. 

"Ootame huviga," vastasin õlgu kehitades.