Osa Minust [The FO&O (The Fooo Conspiracy) fan fic]

-8-

Kellegi küünarnukk oli väga valusasti mu ribide vahel. Üritasin seda pooluniselt ära lükata. 

"Lõpeta ära, Teresa!" Minu käsi lükati eemale.

Pidin siis lõpuks silmad avama. Ma ei näinud aga midagi peale kiviseina. Proovisin istukile tõusta, kuid olin täiesti kinni. 

"Marleen, liiguta ennast!" nügisin tüdrukut oma kõrval uuesti.

"Mul pole liikuda kuhugi. Lase magada!" ütles ta pahaselt vastu.

Mis kell on?

Tahtsin telefoni oma pükste taskust kätte saada, aga mul oli liiga vähe ruumi. 

Mäletasin õnneks, kuidas me magama olime jäänud, seega ma ei üllatunud, kui ennast oma sõbrannadega ühest voodist leidsin. Ülejäänud õhtu kohta ei saanud ma päris sama öelda.

Mäletasin enam-vähem, kust ma oma seljas oleva pusa sain ja kuidas me Marleeniga köögis jõime.

See meenutus pani mu pea jõhkralt valutama.

Mõtlesin korra, et lükkan Elise voodist alla. Arvasin aga siis, et see oleks liiga kuri minust.

"Kurat, pidin ma siia taha ronima," kirusin ennast omaette ja nügisin uuesti Marleeni.

"Mida sa tahad?!" porises tüdruk. "Jäta rahule mind!"

"Tõuse püsti!" käskisin. 

"Ei tõuse, käi persse," sõimas ta uniselt.

"Ma lükkan voodist alla sind ja Eliset, kui sa ei liiguta!" ähvardasin. 

Selle peale hakkas Marleen end väga vaevaliselt liigutama. Lõpuks lükkas ta end istukile, nii et ma sain voodist välja ronida. 

"Maga edasi nüüd, kui tahad," ütlesin enne toast väljumist.

Sain vastuseks vaid mühatuse.

Mu pea lõhkus otsas ja mul oli kiiresti valuvaigistit vaja. Koperdasin trepist alla ning kööki. Maja oli üllatavalt korras. Huvitav, kas William on seda juba koristanud?

Sain oma vastuse, kui Feliciat ja Williami elutoas prügikottidega ringi käimas nägin.

"Hommik!" tervitasin neid.

Mõlemad vaatasid üllatunult minu poole.

"Hommik," vastas William.

"Kuidas sa juba jalgel oled?" küsis Felicia muiates.

"See on väga hea küsimus," vastasin. "Ja palun võtke natuke vaiksemalt," palusin. Nad rääkisid küll normaalse häälega, kuid minu pohmas pea ei kannatanud sedagi.

"Tahad valuvaigistit?" pakkus William, kes üritas naeru kinni hoida.

"Oleks palunud," ütlesin.

Ta andis oma prügikoti Feliciale ja juhatas mind kööki.

"Võta söö üks õun enne." William viskas laua peal olevast puuviljakorvist mulle õuna, mille ma suutsin läbi mingi ime kinni püüda.

"Kaua te koristanud olete juba?" pärisin õuna hammustades samal ajal, kui kutt oma sahtlitest tablette otsis.

"Mitte väga kaua, mingi pool tunnikest," vastas ta. Noogutasin selle peale, kuna mul oli suu toitu täis.

"Äratasime su üles?" Ta oli viimaks valuvaigistid leidnud ning ulatas paki mulle. 

"Mkm," vastasin napisõnaliselt ning lõpetasin kiiresti õuna söömise. Võtsin laualt pudeli vett ning neelasin kaks tabletti alla. "Ebamugavus ajas."