Osa Minust [The FO&O (The Fooo Conspiracy) fan fic]

-1-

"Päriselt? Me pole kolme päevagi siin olnud ja te juba ronite klubisse?" imestasin, kui tüdrukud mulle oma plaanist teatasid.

"Me peame ju kuidagi sõpru leidma," põhjendas Elise end silmapöörituse saatel.

"Ja võib olla põrkame isegi the Fooo otsa," lisas Marleen muiates.

Turtsatasin selle peale. Ainult unenägudes põrkavad nad poistega kuskil klubis kokku.

Ma ei olnud alati pessimist, kuid nende juhtum oli lootusetu. Mitte, et nad ise poistega kohtumisse väga palju uskusid. Neile meeldis lihtsalt fanataseerida.

"Aga palun, minge, kes keelab," lubasin. Minul polnud pidutsemiseks erilist tuju. Homme oli vaja esimest päeva tööle minna.

Pohmakaga minnes ei jätaks endast just väga head esmamuljet või mis?

"Sa tead, et me ei taha siin liikluses sõita," ütles Elise, hääles kergelt vinguv noot.

"Parem harjuge, mina teid igale poole sõidutama ei hakka. Unistage edasi," pööritasin silmi.

"Palun tule!" anus Marleen.

Minu veenmiseks ei kulu palju aega, kuna annan nõudmistele päris kiiresti alla. Samuti teadsin, et mind ei oldaks enne rahule jäetud, kuni oleksin kaasa tulnud.

Kurat, ma pean ikka õppima, kuidas "ei" öelda!

"Okei, ma tulen," andsingi alla ning mõlemad tüdrukud jooksid naeratus näol minu toast välja.

"Einoh jah, pole vaja tänada, eks te võtke heaks," pomisesin omaette ning muigasin paar hetke hiljem, kui mulle elutoast "aitäh" karjuti. Kellelegi meenusid elementaarsed viisakusreeglid.

Ajasin ennast ohke saatel voodist püsti ning suundusin siiani lahti pakkimata kohvri juurde, et endale vähe korralikumad riided selga panna.

"Teresa, sa tuled kleidiga?" päris Elise kõrvalt toast karjudes.

"Ei," hüüdsin vastu. Ma kandsin parema meelega teksasid ja mingit pluusi.

"Okei!" sain vaid vastuseks.

Kuna oli siiski suve algus ning soe otsustasin lühikeste pükste kasuks. Võtsin kohvrist veel ka tank topi ja põhimõtteliselt olin valmis minema.

Klubis oli pime ning ma ei näinud erilist põhjust oma meikimiseks.

Teadsin, et Elisel ja Marleenil läheb kauem aega. Marleen üritas oma lühikesi blonde juukseid kohevamaks teha ning Elise enda pikki helepruune lokki keerata.

"Sa enda varesepesaga ei tee midagi?" pilkas Marleen.

"Vaata oma heinakuhja," turtsatasin vastuseks, kuid võtsin siiski öökapilt kammi, et oma juuksed läbi harjata.

Marleen lahkus vaikselt itsitades minu toast.

Kammisin oma pikad tumepruunid juuksed läbi ning suundusin elutuppa diivanile istuma. Lootsin, et tüdrukutel läheb kiiresti, ma tõesti ei tahtnud alles poolest ööst kluppi jõuda.

Õnneks oli meie korteris kaks vannituba, mis välistas võimaluse, et Elise ja Marleen saaksid tülli minna, sest siis ei lahku me siit enne hommikut. Okei, asi polnud nii hull.

"Davai, võime minna!" hüüdis Elise ja astus vannitoast välja.

Tõusin diivanilt ja suundusin esikusse, et jalanõud jalga tõmmata ja mingi tagi selga panna.

Lahkusime kolmekesi korterist ning leidsime maja eest minu punase Opel Vectra.

"Sa oleksid vähemalt võinud auto ära vahetada enne kui siia tulime," kommenteeris Marleen.

"Seni kaua kuni see sõidab, ma ei vaheta," vastasin ja istusin juhikohale.

"Jah ja lõpuks lõpetad nagu Tallinna trammid. Kuradi ratastel konservikarbid," lisas Elise, tõmbas autoukse kinni ja kinnitas turvavöö.

"Ära võrdle mu autot Tallinna trammidega," keelasin kulmu kortsutades.

"Mina ei näe mingit vahet," lausus Marleen samuti oma turvavööd kinnitades.

"Sel juhul võid sa jala minna ja tagasi ka tulla," pööritasin silmi.

Muigasime kolmekesti ja lükkasin süüte sisse.

Täna oli teine kord, kui sihilikult kuskile sõitsime (esimene oli eelmine päev, kui me süüa käisime ostmas), nii et ma lootsin Google Mapsi peale, kuna Elise kaardilugemise oskust ma ei usalda.

Autosõit möödus vaikselt, olime leidnud õnneks mingi normaalsema raadiosageduse ning ümisesime tuttavamaid laule kaasa.

"Vaadake, et te ennast kooma ei joo. Mina teile lasteaiakasvatajaks ei hakka," ähvardasin, kui me klubi ees parkimiskohta otsisime.

"Ära põe," turtsatas Marleen.

Ma ei teinud sellest välja ning parkisin auto ära.

Klubisse astudes tervitas meid kõrvulukustavalt vali muusika, mida oligi oodata. Andsime oma joped ära ning suundusime baarileti poole.

Ma ei ole päris kindel, mis jookidega Marleen ja Elise alustasid, kuid niipea kui oma klaasid kätte said, olid nad kadunud.

"Üks virgin mojito palun," pöördusin baarmeni poole, kes mulle mu tellimuse pärast viltuse pilgu saatis.

"Palun," ta ulatas mulle üle laua tellitud joogi ning läks järgmisi kliente teenindama.

Võtsin lonksu oma alkoholivabast kokteilist ning silmitsesin tantsivat rahvast.

Inimesi oli mitmesuguseid. Oli täiesti purupurjus noori ning leidus ka minusuguseid, kaineid, inimesi.

"Virgin piña colada, palun." Minu kõrvale ilmus pikkade blondikate juustega tüdruk.

Baarimees turtsatas halvakspanevalt ning segas järjekordse alkoholivaba kokteili kokku ning ulatas selle neiule.

"Kuradi lasteaialõpupidu," pomises mees vaikselt, kuid siiski piisavalt valjult, et mina ja tundmatu tüdruk seda kuuleksime.

"Kes teda hammustas?" Tundmatu vaatas mulle üllatunud näoga otsa ning muigas siis.

"Mul on virgin mojito," laususin ja kergitasin oma jooki tema poole.

"Ahsoo," tüdruk naeris vaikselt. "Felicia," tutvustas ta ennast ning sirutas enda käe minu poole.

"Teresa," vastasin ning surusin tema kätt.

"Oled üksi siin?" päris Felicia ja istus minu kõrvale pukile.

"Ei," vastasin. "Sõbrannadega. Sina?"

"Venna ja tema sõpradega," ütles tüdruk. "Vot see on lasteaialõpupidu."

Naersime mõlemad tema väljendi peale ning baarmen saatis kaugemalt meie poole kahtlaseid pilke.

"Kuidas te oma tee Rootsi siis leidsite?" küsis Felicia, kui me itsitamise lõpetamise.

"Kas sellest on nii hästi aru saada, et ma pole kohalik?" muigasin ning lonksasin oma jooki.

"Sul on aksent," põhjendas tüdruk. "Ja päris hull peaksin mainima," lisas ta muiates.

"Ole vait," pööritasin siiani muiates silmi. "Ma olin rootsi keeles üks klassi paremaid."

"Räägi räägi," narris Felicia ning naeris minu mossis näo peale. "Ei, tegelikult su aksent ei ole nii kohutav."

"See on hullem jah?" naersin.