Sõltuvus \\ 5sos

3. osa

Nii kust mul pooleli jäigi :D

*****
Inimeste sumin läks suuremaks ja ma jooksin nende sekka. Inimesi tuli ja tuli. Lõpuks eelviimasena tuli ka Hanna. Kiljusin meeletult ja jooksin talle sülle. Ta kott kukkus maha ja kohvrist lasi ta lahti. Pigistasin teda täiset jõust.

"Appi!" Naeris Hanna.

"Fucking pool aastat ja sa oled nii muutunud." Vaatasin teda.

Hannal olid sirgendatud juuksed ja juuste otsad olid blondiks värvitud. Ta kandis musta cap'i, millele oli peale kirjutatud "Dope". Jalas olid tal tumehallid kottis dressipüksid ning helehallid tennised ja seljas helehall t-särk, mis oli ise nabapluusiks lõigatud. Käevõrud olid ka kõik uued. Peale selle oli ta ka hakanud nerd'ilikke prille kandma.

"Ja sul oli ka aega muutuda, mida sa kahjuks ei teinud." Ütles Hanna ja patsutas mu pealage.

Wow, sellel tüdrukul on enesehinnang tõusnud sajaga. Tundsin isegi ennast veidi pahasti, sest mul polnud teda millegagi üllatada. Ikka sama ja vana mina. Piinlik oli lausa koolivormi kanda.

"Pole hullu, küll me kunagi läheme koos shoppama, siis ma võin sulle näpunäiteid jagada."

Selle peale ma sain isegi veidi pahaseks, aga pidasin hetkel suu, sest muidu ma ei saagi maiustusi.

"Sul magusat on?" Tegin talle kutsikasilmi.

"No kui aus olla, siis jah, aga sa pead minu juurde tulema."

Noogutasin mõistvalt.

"Läheks ostaks juua, mul on janu." Ütles Hanna.

Noigutasin jälle ning tirisin Calumi meiega kaasa.

Kui Hanna sai pudeli vett ostetud, läksime välja.

"Et... kuidas me koju saame?" Uurisin

"No me võime proovida kolmekesi motikale, aga ma ei usu, et see õnnestub." Arutles Cal,"Ja mul ei ole rohkem kiivreid."

"Ma võin ilma ka sõita." Ütles Hanna tõsiselt.

Puhkesin naerma, aga kui sain aru, et see pole nali oli piinlik. No kuule nii julge ei saa ka olla.

Võtsin pudelist viimase lonksu ja istusin motika otsa.

Terve tee Hanna karjus nagu segane, noh, seda oligi arvata tüdruk oli just kuskilt Kanadast tulnud. Eks tal seal olid siis mingid kahtlased ja segased sõbrad ja klassikaaslased. Ma isegi ei imestaks.

Aga samas tegi ta julgus mulle haiget. Mis siis, kui ta enam ei vajagi mind nagu mina teda. Alati olin mina see, kes talle jäätiseautost jäätist ostsin, sest ta oli liiga arg. Alati olin mina see, kes pidi teda igale poole tarima, sest ta ei julenud. Või nagu ta ütles: ei viitsinud.

Calum lasi meid Hanna maja juures maha ja läks ise minema, sest ta kartis, et Luke saab pahaseks.

Hanna tegi oma maja ukse lahti.

"Praegu pole kedagi veel kodus. Isa pidi homse lennuga tulema. Ema on lihtsalt tööl." Seletas Hanna.

Ma polnud ikka päris kaua seal käinud. Kõik tundus kuidagi... võõras. Õhkkond oli hoopis teistsugune. Viskasime Hanna voodile pikali ja vaatsime neid kõiki postreid, mis tal olid sinna jäänud.

"Vaata, The Vamps!"

"On jah," noogutasin.

"5sos'i omad peaksid kõik kohvris olema." Muigas ta," Nii sa rääkisid, et sul on poiss."

Noogutasin jälle:" Ta nimi on Charlie."

"Äh..." Oli Hanna pettunud.

"Mis viga?" Küsisin.

"Ma täiega lootsin, et sa ütled Calum."

"Ära jama." Naersin ma, "Ta ei ole minu tüüpi." Vastasin juba veidi tõsisemana.

"No jah." Ohkas Hanna, "Sa ütlesid ennem, et sul on magusa isu, on sul praegu ka?" Küsis ta naeratades.

*****

Uus üle pika aja jälle jeee, loodan, et teile meeldis see osa :)