Sõltuvus \\ 5sos

5. osa

"Kallis, ärka üles,"kuulsin ema häält,"sa unustasid õhtul koti korda panna."

Tõusin istuli ja sirutasin end. Tundub, et ma läksin õigel ajal magama, muidu ma ei oleks nii välja puhanud.

"Ma lähen panen sulle hommikusöögi valmis," paitas ema mu pead.

Noogutasin ja tõusin voodist püsti. Haarasin põrandalt oma koti ja lappasin sinna õpikud. Viskasin pinali ka koti sisse ja viisin selle esikusse.

Läksin köögi poole, kus Gregori juba sõi. Istusin laua taha ning hakkasin kuuma võileiba sööma. Peale jõin kohvi ja lippasin tagasi enda tuppa, seal vahetasin ööriided koolivormi vastu. Muidugi pesin ma ka hambad ja tegin punupatsi.

Vaatasin veel korra enda toa poole ja lükkasin ukse kinni.

Jalga panin saapad ja peale viskasin jaki ning sättisin koolikoti mugavalt oma õlgadele. Lehvitasin emale hüvastijätuks ja suundusin kooli poole.

***

Jälgisin närviliselt kella. Geograafia töö lihtsalt üldse ei edenenud. Ohkasin kurvameelselt ja jätkasin. Kuidas inimene ei saa aru lausest:"Millest sõltub maavärina poolt tekitatud purustuste suurus ja inimohvrite arv?". Mulle lihtsalt ei jõudnud selle küsimuse mõte pähe. Piinlik, sest me õppisime maavärinaid juba seitsmendas. Sellest on paar aastat möödas, aga ikka võiks sellisest küsimusest aru saada.Tüüpiline mina.

Närisin pastaka otsa. Jälle ma olin need kolm minutit lihtsalt istunud. Mõte eriti ei liikunud ka. Jälle. Tüüpiline.

Tund saab varsti otsa kah. Pekki. Jah, muud ma ei suutnud antud momendil mõelda.

Otsustasin liikuda järgmise ülesande juurde, kuid ka see ei õnnestunud. Vaatasin uuesti kella. Tunni lõpuni oli kaheksa minutit. Damit.

Tõusin püsti ja tahtsin töö ära viia, aga õpetaja käskis kolm viimast ülesannet ära lahendada. Istusin siis tagasi ja hakkasin oma olematuid ajurakke ragistama.

Jõllitasin neid küsimusi ja proovisin sinna midagi kirjutada.

Panin ära täidetud lehe õpetaja lauale ja jalutasin klassist minema.

Jalutasin järgmise klassi juurde, kui keegi mu võttis mu õlast kinni. Pöörasin ümber ja nähes Calumit, tuli naeratus mu suule. Ta naeratas vastu.

"Mis sa teed siin?" Sosistasin, sest tunnid käisid.

"Tulin sulle järgi." Muigas ta.

"Mul pole ju veel tunnid läbi." Olin segaduses.

"Nüüd on." Naeris Cal ja võttis mu randmest kinni. Me liikusime garderoobi poole.

"Kuhu sa mind viid?" Olin juba veidi ärritunud.

"Üllatus, see peaks sulle meeldima."

"Aga see üllatus tuli veidi valel ajal." Podisesin.

Calum jäi seisma ja võttis mu lõuast kinni:"Kas mu tiburull tahab siis inglise keeles istuda?" Ta pruunid silmad hüpnotiseerisid mind.

Ohkasin ja raputasin pead.

"Seda enam, sa tuled minuga"

Panin riidesse ja järgnesin Calumile. Tuul oli õues päris kõva, mis tegi ilma ka päris jahedaks. Mu kõrvalt sõitis läbi buss ja Calum hakkas jooksma peatuse juurde jättes mind taha. Hakkasin ka jooksma, kuid ma ei näinud mitte midagi.

Jõudsin bussiukse juurde ja astusin sisse. Otsisin Cal'i ja istusin ta kõrvale.

"Kuhu me lähme siis?"

"Üllatus." Muigas ta.

***

Astusime bussist välja. Tuul puhus endiselt. Me olime ühe küla juures, kus oli paar täiesti tühja maja. Calum tegi ühe maja värava lahti ja suundus maja taha. Seal oli üksik puu, mille küljes oli märklaud.

"Mis sa sellega tahad ütelda?" Naersin.

"No ma arvasin, et sa oled seiklushimulik, ehk sind huvitab vibuga laskmine." Võttis poiss põõsast vibu ja paar noolt.

"Praegu?" Olin veidi kohkunud, sest talv polnud just sobiv aeg selle harjutamiseks.

"Jah, suvel peab see sul juba selge olema." Andis Cal mulle vibu ja noole.

Seisin nõutult, kuna ma polnud seda varem teinud.

"Tule siia, ma näitan." Kutsus Cal mind.

Ta võttis mu külmadest sõrmedest kinni, mis olid vibu küljes. Teise käega vinnastas ta vibu ja käskis mul käe panna tema käe peale. Nii pidavat ma kiiremini õppima. Poiss lasi vibu lahti ja see tabas märklauda.

"Seitsekümmend, pole paha, mis?" Naeratas Calum.

*****
Järjepidevus: 0%

:/

Ple kaua updatenud jälle, aga luban, et suvevaheajal kirjutan pidevalt.