Niisiis kui me peaaegu kohale jõudsime oli tal mu nimi ja vanus selge. „su nimi on Sputnik ja sa oled 2a vana.". Ta ei teainud seda sugugi valesti.
„aga kas sa tead mis minu nimi on? Sputnik?" Küsis ta naljaga ja üleolevalt. „ee ei tea" vastasin ma veidi väriseval häälel, sest onn oli paistma hakanud. „okei, eks ma siis...". Muidugi ma segasin talle vahele, sest mida rohkem ma temast tean seda rohkem hakkan teda igatsema.
Olgu siis räägin vahele natuke ka miks. Vaadake mul pole perekonda ja ma elan keset metsa ainsal lahendikul. Ühed tuttavad elavad lähimas linnas, mis omakorda on 70km mu onnist.
Nüüd siis jutuga edasi. „ oh näe mu onn paistabki juba" (sagasin ma talle vahele). „nonii see on minu onn" tutvustasin ma talle. Alguses ta ilmselt vaatas seda kui tavalist küngast keset lagendikku. Kui aga leidis väikese ukse ja ma näitasin talle ka akna asukoha kätte, siis hakkas ta vist asjast aru saama. „kui see on sinu kodu siis mina siia küll ei mahu." teatas ta õpetlikul toonil. Nagu ma seda juba seal oldud sekunditega märganud poleks. „ ma arvan, et ilusa ilmaga nagu praegu võime ka õues süüa." Pakkusin taas midagi tarka mille peale sain mõnitava ja võltsitud üllatunud pilgu. No tõesti! Mina kinnitan ta keha ja tema viskab minu eest nalja ja veel mu nina all.! Ma pole kunagi huntidest aru saanud.
„mide mis su nimi on" küsisn ma talt kui olime juba piknikutekil teed ja küpsiseid söömas. Nüüd olin nõus seda teadma, sest ta hakkas mulle meeldima. „arvasin, et sa ei küsigi.". „minu nimi on...".
Ta ei jõudnud lauset lõpetada. Ma ise ka ei saanud alguses aru mis juhtus.
Käis lihtsalt suur pauk! Puu meie kohal murdus ja oli meile peale kukkumas. „ mu nimi on Wolkin!" Hüüdis ta, ning seejärel haaras suuga mu erkpunasest kaelarätist. Viimasel hetkel hüppasime puu alt ära! Käis kõva raksatus ja edasi kuulsin ma vaevu niutsatusi ja abi hüùdmist...
