Ta köhis väga tüdrukulikult. „ ma olen Walissa.... Wolking on mu vend." Ma ei osanud midagi öelda, kõik oli kuidagi nii kiiresti juhtunud... „Mu isa on karja juht. Me ajasime Wolkingit taga, ta oli nii öelda tagaotsitav. Kui ta leidsime olin ma koba ja komistasin vastu kändu. Kukkusin ja järgmiseks minu järel kukkus puu. Wolking päästus su, aga jäi hiljaks... sa said viga. Ta lasi end kinni võtta, et me sulle veel haiget ei teeks. Minu kohmakuse pärast pidin mina see olema, kes Wolkingit mängib ja su ära ravib. Veel ära muretse, ma ei tea millest see onn on, aga see on terve, niiet viin su pärast ravi tagasi koju ka.". Ma olin lihtsalt sõnatu!
Mõne tunni pärast olime linnast toitu kaasa võtnud ja olime taas teel. „ kuhu me läheme" küsisin taas, sest suure šokiga olin kogu eelneva jutuajamise unustanud. „fumba juurde".
Infoks teile, siis fumba on kuulsaim ravitseja. Ta oskas ravida kõiki haigusi haavu ja vigastusi. Ilmselt taipate, et lähme sinna mu jala pärast.
Fumba elas kõrgel mäe tipus ja sinna me teel olimegi. Tee sinna oli lumine. Aastaajad olid seal segased ja kunagi ei teatud mis ette tuli. Meie jäime lumetormi kätte. See oleks mu peaaegu minama viinud. Hoidsin esikäppadega tugevalt Walissa kaelast, samalajal ühe tagakäpaga vastu ta külge surudes sooja hoida. Walissa oli nõrk ja kurnatud.
Kohe kui mäe jalamini jõudsime, kaevas Walissa paksu lume sisse augu kuni maani. Mina teepeal olin juba magama jäänud. Walissa pani mu lumeauku maapinnale, jättis viimased linnast toodud pirukad ka sinna ja seejärel läks metsa otsima.
Kui ärkasin oli lumi maapinna lähedalt sulanud, sest Walissa oli lõkke kesed niiöelda lumeonni põlema pannud. Seal oli soe ja lumetuisk oli samuti järele jäänud. Walissa tõi meile mõlemale tüki puukoort, et külm maapind magamint ei häiriks.
Oli peaaegu südaöö. Walissa ilmselt juba ammu magas, kui ma alles ärkasin. Ta oli oma pirukad kõik ära söönud ja lõke oli ka peaaegu kustunud. Rebisin hammastega tüki oma puukoorest ja viskasin tulle.
Hommikul ärkasin vara, sest oli jube külm. Märkasin, et olime juba teele asunud. Lumetormi polnud, lumi oli piisavalt kõva, et meid kanda ja saime kiiresti liikuda.
Teel oli veel peatusi, lumetorme, päikest ja korra oli lumi isegi nii pehme, et vajusime selle alla.
Lõpuks... peaaegu kohal. Mäetipp paistis...
