Komöödia

1. - "Halb" on suhteline mõiste...

"Poeg, õpi oma vanemaid austama," rääkis isa ning jälgis mind nagu Pühak ise. Naersin vaid selleks, et teda narrida, vaatasin teda mõnitava muigega enne, kui pilgu lõplikult ära pöörasin. Mida ta minust ootas? Ma ei saa tunda end süüdi selles, et pole täiuslik poeg, keda ta alati tahtnud oli.

Ta säilitas oma kindlameelse ja rahuliku soojuse ning meenutas mulle: "Sa käid patusel rajal."

"Mida iganes sa ütled, Jeebus,"

Isa kergitas kulmu nagu tal kombeks oli teha iga kord, kui tegin midagi nii lolli, et sellele oli pea võimatu sõnadega vastata. Ta korjas põrandalt mu koti üles ning jälgis mind nagu hullu. Ei - patust. Ei... Nagu oleksin saatana kehastus! 

Leppisime mõlemad mõttega, et olen lihtsalt halb, sest see oli meile mõlemale kergem. Oleks tema hakanud juurdlema selle üle, miks ma selline olen või mina selle üle, milline ma olla võiks, oleks ju kõik hulga valusam kui oma ignorantse mulli sees elamine.

Mu maailma ja hinge päästja, Issanda alandlik teener (alias mu isa) vaatas mind vastiku võlts kaastundega ning päris: "Kas sa taevasse ei taha minna? See mäss siin pole seda väärt. Loodetavasti mõistad sa seda enne, kui liiga hilja on..."

"Mul on juba päris maailmas suht pask olukord..."

"Vaata, kuidas sa räägid!"

Turtsatasin. "Käi persse."

"Ethan!" karjus ta justkui ahastuses mu peale.

"Jah, see on see loll nimi, mis te ostustasite mulle panna!" pahandasin ma, pomisesin veel isast mööda kiirustades: "Mida te küll mõtlesite, ma olen Eestis nagu tulnukas ja keegi ei viitsi... Mida iganes..." Ma ei väsinud kunagi selle üle kaeblemast.

Liikusin trepist alla ning avasin kitsa ukse, et väljuda väiksest puitmajast. Vihkasin seda maja ja kõike selles.  Väljast poolt vaadates tuli mu pähe mõte, kui kerge oleks seda maha põletada. Muidugi ma ei tahaks seda, aga siis ei peaks ma vähemalt iga nädal maju vahetama ja olema see laps, kes on lihtsalt üle ja keda kumbki ei taha, kuna neil on uus elu ja mina ainult tilpnen küljes nagu rist kaelas.

Näinud mind muigamas, pööritas ema silmi. Ta mõistis kohe, et olin teinud midagi isa ärritamiseks. Taaskord. Ta ei öelnud midagi, sest oli minu puhul alla andnud. Sammuti oli isa, aga talle meeldis vähemalt teeelda, et ta üritab mind kasvatada.

Nähes, et ema suitsetab, kostus mu isa kurikuulus halvakspanev urin. "Kas sa pead poisi ees suitsetama?"

"Ta teeb niikuinii kõike, mida ta ei tohi teha." Külm naeratus ilmus mu ema väsinud näole, ta oli viimasel ajal suures stressis olnud. "Liiga hilja on."

Jätsin need kaks omavahel vaidlema ning istusin kallisse halli autosse, mis kuulus mu ema uuele abikaasale, kes vaikselt rooli taga istus. Nägin ta silmi minul, tema pilk hoidmas ainult hukkamõistu ning ma nautisin seda. Seni kuni ema on lähedal, ei saa ta midagi teha. Ahto on täielik tallaalune.

Emane inimene, kellega geene jagan (teda kustutakse ka mu emaks) istus autosse pärast lühidat vestlust mu isaga, mis hõlmas mu käitumist ning nende uut elu. Kõik teavad, et minuga ei saa inimlikul tasandil rääkida. Mitte, et keegi üritanud oleks.

Kuna mu kasuisal polnud selgroogu vajas ta pidevalt mingit ohvrit, keda piinata ja kontrollida. Mina olin temast aste madalamal ja peale minu ei seisaks keegi mu eest - järelikult valas ta kõik oma allasurutud viha igal võimalusel mu peal välja. On ekstreemselt pehme öelda, et ma ei tunne selle mehe vastu suurt armastust...

Ema koju saabunud, kõndisin tühja ilmega enda tuppa. Pärast lahutust elasin üle nädala ema juures, siis jälle isa juures ja ma vihkasin seda. Ma tean, et keegi ei küsinud ja kedagi ei huvita, mida mina tahan, aga ma nii vihkan seda! Mul nagu ei olnudki kodu - olin lihtsalt lõhki tiritud kahe poole vahel, kusjuures kumbki neist ei pakkunud mulle midagi.

Tahtsin lihtsalt kuskile ära joosta. Ma ei uskunud heasse ega hakanud uskuma taevasse, sest põrgu oli ainus asi, mis on päris. Põrgu on mis iganes mu peas toimus.

*see peatükk on ümber kirjutatud