Komöödia

23. - "Pole paha."

"Sa näed hea välja," naeratas ema ja tuli minu kõrvale peegli ette, et mind paremini vaadata. Vastasin kohmetult: "Ah, eh, aitäh."

"Kui sa selle ülikonna peale lagastad, siis sina maksad keemilise puhastuse eest," pahurdas ta, minu lipsu veel veidike sättides. Naersin selle peale õrnalt ja emagi ei saanud oma muiet varjata. See kõlas tõepoolest ikka eriliselt hästi.

Emps patsutas mu õlale, naeratas ning rääkis: "Lähedki nüüd esinema. Laulad ja mängid pilli veel ka." Naljatas veel: "Aga kaaslast ei ole!"

"Ma olen liiga laisk lihtsalt selle jaoks," kaitsesin end naeruselt.

Mamps näitas keelt ja pani vastu: "Kas sa ise ei tahaks olla kellegi prints valgel hobusel?"

"Pigem kellegi kloun haigel eeslil," parandasin mina.

"Palju mõtled endast," lausus ema enda üle uhkust tundes.

Vahel oli lihtsalt eriti tore niimoodi emaga kahekesi olla. Ma ei mäletanudki, millal me viimati koos naersime. Isegi, kui see oli nii vaid veerandiks tunniks, oli see ikkagi imetore. Ema kohmitses minu ümber veel siit-sealt. Hakkas minu juukseid kammima ja geelitama, kuid ma pistsin kisama, et ma näen välja nagu mingi täielik paipoiss. Kiusu pärast proovis ema mulle lakki ka veel peale lasta, aga sellel soengul ma juba juhtuda ei lasnud! Mitte ilma võitluseta! Vingerdasin ja väänlesin ringi ja sasisin juukseid, et nad niimoodi ei jääks nagu ema oli sättinud. Lõppes see kõik nii, et tänu minu sasimisele ja lakile olid juuksed igas ilmakaares salkudena püsti. Siiliks ma ka ei tahtnud saada, kuigi see oli parem kui enne. Minu kimbatuses nägu nähes naeratas emps ja hakkas mu juukseid kammima. Kogu selle eelneva jama tulemusena jäid mu juuksed säravaks, siisiseks, kohevaks ega tõmmanud end peadligi.

Käisin käega läbi juuste ja need jäid ideaalselt püsima. Teatasin edevalt: "Tohoh! Ma olen nagu mingist Syoss'i reklaamist."

"Alati on keegi, kellel on paremad juuksed," naeris emps kurjalt.

"Ma nii imestan kust ma oma ülbuse saanud olen," pööritasin silmi.

Ema muigas, kui ütles: "Sa pole ainuke, kellel su isast kõrini on."

Seda ma teadsin küll, et emps isa juuresolekul võimalikult kiuslikult käitub, aga endaga polnud ma osanud teda võrreldagi. Ta käis riiderulliga minust parasjagu üle, kui mainisin: "Aga mina armastan isa. Kas sina siis..." Jätsin lause poolikuks ning kohtusin ema silmadega, mis minu omi üllatunult uurisid. Ent ta ei vastanud.

Sisse astus Ahto, pani käed puusa ning sõnas: "Noh, kutsikas läheb sul pingviinipeole?"

Aa! Imeline! Tore! Häire, häire! Sitapea on majas.

"Kas kujutad ette! Tuleb välja, et ma ei käi ainult rämpsu kaanimas ja naisi läbi magamas. Üks soliidne üritus on ka! Tase!" Ajasin oma okkad välja ja poisist, kes veel mõni hetk tagasi oli emaga nalja visanud, polnud enam midagi järel. Ema tundus samuti kurb.

Ahto lisas: "Kui sa koju oled jõudnud, siis ole hea, pese põrandad ära. Me oleme sinu emaga väsinud."

"Jah, mu isand," sõnasin alandlikult, tegin tema ees kummarduse ning vaatasin teda seejärel tuld täis silmadega. Emps pani käed risti ning korraldas Ahtole, et mees toast välja kaoks ja nagu niuhti, läks Ahto peaaegu, et kiunudes minema.

"Ma ei saa aru, miks sa selle mehega abiellusid. Aga see polnud esimene halb valik, kellega koos elada," laususin tõsiselt, viidates sellele, et mõelmad mehed mu ema elus on olnud täielikud möödapanekud.

***

Jõudsin lõpuks klaveriklassi ainult selleks, et leida enda eest sädistav naistekari. Mõned meikisid peegli ees ja mõned ilutsesid niisama. Hetkel, mil ma sisse astusin, hakkasid kõik kiljuma. Eriti need tüdrukud, kes parasjagu riideid vahetasid. Süütult naeratades laususin: "Rahu, rahu, pole midagi, mida ma näinud poleks."