Komöödia

1. - Müra

"Ei-ei..." palusin väriseva häälega. Tal ei olnud pulssi. See ei saa ju võimalik olla, ma lihtsalt ei tunne seda! "Ei ei ei ei ei ei ei ei," korrutasin nina alla ja katsusin abitult Marleeni nägu. Kobasin taskust telefoni, ma ei tundnud oma käsi, vajutasin kõikidest klahvidest mööda. Taipasin, et mul pole kiirabisse helistamiseks vaja ekraani lahti teha, vajutasin veel korra mööda, niuksusin.

Hoidsin kätt Marleeni rinnal, et tunda tema hingamist või südametukseid. Seletasin hädaabile puterdades, kus ma olen ja mis juhtus. Mis juhtus??? Ta oli alati olnud olemas ja nüüd ta kadus. Ta on igaveseks kadunud.

Ta ei ole surnud, ta ei ole surnud, ta ei ole, ta ei tohi olla, ta ei ole nüüd surnud, TA EI OLE!

"Oi ei..." piuksusin ma tüdruku rinnale surudes. Uuesti ja uuesti. Pisarad kukkusid ta jahedatele põskedele.

Ta on surnud

Ta on surnud

Ta on surnud

TA ON SURNUD

See tüdruk, kes... Ta on surnud...

Ma ei märkanudki, kuidas parameedikud kohale tulid. Keegi neist võttis minust kinni ja tahtis mind ära tõmmata, aga ma ei lasknud, ma ei lasknud ja ma olin nii väsinud! Kellegi käed tulid minu käte peale, ma ei jõudnud enam...

Nad tõstsid Marleeni kiirabiautosse. Astusin ka peale, nagu vaikse kokkuleppena, kuigi ma ei tea, võib-olla nad ütlesid midagi, ma ei kuulnud. Nad panid nii kiiresti talle tilgutid külge ja alustasid elektrilöökidega elustamist.

Üks arst küsis minult Marleeni haiguste kohta. Raputasin ainult pead. Ma ei teadnud temast tegelikult suurt midagi.

Ta süda hakkas lööma ja jäi haiglasse jõudes jälle seisma. Ma oleks sellel päeval nagu kaks korda surnud.

Marleen viidi ebareaalse kiirusega palatisse. Tahtsin surmaohtu ja palveid täis õhuna kaasa valguda, aga keegi palus mul eemale hoida ning sulges ukse mu nina ees. Järgmised tund aega ei teadnud ma mitte midagi. Tundsin, et vajan ise ka arsti, sest ma ei jaksa nii, sest minuga on midagi väga tõsiselt viga. Sest minu süda nii valutab ja mul on nii raske hingata. Kas minagi ei saa siis selle kätte ära surra?

Ootasin haiglakoridoris nagu oleks mul 44 palavik. Kõik valutas. Kõik oli halb. Kõik oli korraga meeletult kiire ja aegluubis. Mõtted polnud mõtted, vaid olid meeletu müra ja staatika. Ta on vist nüüd surnud.

Kõik muutus korraga kahtlaselt vaikseks ja külmaks. Üks arst astus minu juurde, endal kahvatu nägu peas, mis ajas mul südame pahaks. "Kes te talle olete?" küsis ta ärevust varjates.

"Ma olen... Ta poiss-sõber," vastasin ma. Ma ei teadnud, kas nad oleks muidu võinud mulle midagi öelda.

Naine vaatas mind kaastundlikult. "Me suutsime ta praegu elustada, aga järgnev ööpäev näitab, mis temast saab. Ta süda on jäänud liiga nõrgaks."

See oli esimene kord tol päeval, mil hakkasin valjult ja südamest nutma.