Komöödia

8. - Elu.

Ma arvan, et ma ei pea teile seda väga selgitamagi, et ma nautisin seda suurepärast perioodi enda elus. Päike paistis, vikerkaared ilmusid taeva alla, linnud laulsid ja igast sellist toredat asja. Lühidalt rääkides: Jumal vihkab mind. Mida mina talle tegin? Tema võib arvata, et on naljakas, kui mulle järjest mingit paska kaela saata ja siis vaadata, kuidas ma häda seest välja üritan vingerdada. Käigu perse, ei vingerda ma midagi. Istun enda pasa sees edasi ning lehvitan talle keskmiste sõrmedega järele. Et jah, vikerkaared ja päikesepaiste. Käigu perse, ma ütlen.

Veel kurbade asjade listis on see, et ma sain enda elu ühe lõiguga kokku võtta. Võib-olla on see kõik lihtsalt märk sellest, et mul on üksinda parem.

Mul ei ole ka mõtet teile jutustada, mida ma praegu tunnen. Ma olen nii terve elu tundnud, seega mul ei jää üle midagi muud, kui jälle õlgu kehitada. Üksildus vaevas nagu alati oli teinud, aga nüüd otsustasin enam mitte halada. On lausa kurb, kui harjunud ma selle kõigega olin. Halama ma selle üle ei hakanud. Võin olla kibestunud, aga vähemalt jään ellu.

Ma kõndisin siis rahulikult koolikoridori peal, elasin oma elu, kuni tunnikell käis ja mul tuli minna enda lemmiktundi. Muusikatundi. Lasksin endast klassi astudes välja tüdinud ohke, mille saatel maha istusin. Muusikaõpetaja naeratas mulle, mistõttu mul kananahk ihule tuli. Väkk.

Peagi alustas naine millegi rääkimisega, aga ma ei kuulanud eriti. Vaatasin klassis unelevalt ringi ning mõtlesin, kus paar kindlat inimest olla võisid. Ja just siis sadasid nad sisse, mõlemal hapud ilmed nägudel.

"Palun vabandust, et tundi hilinesime," pomises Karin ning alustas enda kohale kõndimist, kui õpetaja teda keelas. Ta küsis: "Ja mis on hilinemise põhjus?"

"See, et..." alustas Marleen, aga tema hääl jäi kinni, kui ta mind silmas. See oli selline veider tunne, nagu ta võtaks mu südame enda pihku ja pigistaks seda. Viisin pilgu maha ega tõstnudki enam pead.

"See, et minu süü on," rääkis Karin. "Ma kukkusin õues ja määrisin enda riided ära, aga mul olid vahetusriided kaasas, sest ma pidin täna sõbranna juurde ööseks minema. Ma läksin vahetama, aga jäime sellega liiga hilja peale."

"Marleen, miks sa siis kaasa läksid?"

"Sest..." pomises tüdruk, aga jäi taas vait.

"Sest keegi pidi vaatama, et keegi sisse ei tuleks ja tema juhtus lihtsalt olema mu ohver. See on minu süü."

"Olgu, istuge kohtadele," rääkis õpetaja, "Karin, sina saad märkuse."

Tüdrukud kõndisid ukse juurest ära, aga kuulsin veel, kuidas Marleen Karinile vihaselt sosistas: "Miks sa nii tegid?! Said minu pärast märkuse, ma tunnen end halvasti nüüd..."

"Kullake, sa tunned niigi," vastas teine ohates ja istus kohale. Huvitav, millest nad küll rääkisid? Jäin Karinile tema vaatamisega vahele, mille peale kiiresti pea ära pöörasin. Halb käik, aga mida teha, refleksid.

Õpetaja tõusis püsti ning teatas rõõmsalt: "Aga enne, kui me tunniga edasi läheme, on mul üks jutt!"

Mul on selle suhtes halb tunne...

"Nimelt, Ethan ja Marleen, teil tuleb laulmine nii hästi välja, et ma panin teid kirja ühele võistlusele. Te võite juba vaikselt mõtlema hakata, mida te teha tahte."

"Te ei saa nii teha..." ahastasin ma, kuigi päris vaiksel toonil. Nagu hold the phone! Ja mina arvasin, et mu elu sündmustik on juba piisavalt mõnus: Marleen ei ole, Marleen on, Marleen ei ole, piinlik koosviibimine klassides, mis tehti hetk tagasi veel hullemaks. Mina. Temaga. Laulma.

Naine tegi ehmunud nägu. "Ma arvasin, et teile meeldiks. Aga ma panin teid juba kirja..."

"Jumal vihkab mind..."

"Mis?"

Kogu klass jõllitas mind ärevalt. Vaatasin tumma klaasistunud pilguga ennast ümbritsevaid objekte. Elu. Tõusin püsti, viskasin koti selga ja kõndisin täiesti tuimalt klassist välja. Lihtsalt nope. Nopedi-napedi-nope-nope-nope.

Teile teadmiseks, mu ema oli vahepeal hakanud jälle arvama, et ma olen normaalne, aga tema kahjuks ma enam ei ole. Nüüd tema arvas, et mina, hea inimene, olen suurepärane lapsehoidja sellele karvatule ahvibeebile nimega Tanel. Vot nii, selline jama lugu.

Läksin koju, esimese asjana küsis ema: "Miks sa nii vara kodus oled?"

"Muusikast sai varem ära," vastasin külmalt ning viskasin kõik enda väliriided lohakalt elutuppa diivanile. Kuigi ema vaatas imelikult, tõttas ta ise riideid selga panema, sest nüüd, kui lapsehoidja saabus, sai tema spaasse minna.

Juba ta jooksis ära ja jättis mind selle ilanäoga üksi. Oivaline. Ma ootasin ikka, et ta oma kalli pojakese vastu veidike muret või vähemalt huvi tunneks, aga ei. Mu süda tilgub verd.

Lonkisin pärdiku tuppa ja vaatasin, kuidas ta enda hällis vingerdas. Mind nähes jäi Tanel aga selili ning silmas ainiti mind. Kissitasin tema peale silmi. Temas polnud midagi kutsuvat. Ta ainult sööb, magab, kakab, ilastab ja kuseb end täis. Nutab ja karjub veel pealekauba. Kummardusin tema kohale ning süvendasin enda pilku. Sõnasin: "Ma vihkan sind. Sa oled Ahti laps, no tule taevas appi. Sina saad olema mulle suuremgi valu tagumikus kui tema. Sa oled kohutav."

Beebi vaatas mind lolli näoga ja naeratas kergelt. Pööritasin silmi. "Lollakas, naeratad sellise jutu peale. Sa ei saa midagi arugi."

Seegi kord naeris titt mulle lustlikult näkku, aga tema naeratus kadus rohkem. Korraga tõmbus Taneli nägu krimpsu ja ta hakkas nutma. Lootku vaid, et ma ta sülle võtan! Või veel hullem, tema mähet vahetan.

"Kuule mees, palun võta end kokku ja ära ulu! Mida ma sinuga tegema peaksin?"

Pööritasin ärritunult silmi ning korjasin ta endale käte vahele, et ta vannituppa viia ja seal vaadata, kas ta on imedemaalt mulle kingituse enda mähkmetesse toimetanud, aga ta jäi kohe vait, kui ma ta sülle võtsin. Kortsutasin kulmu, panin ta tagasi, mispeale pill jälle käima läks. Tõstsin ta lõbustatult tagasi sülle ning ootuspäraselt jäi ta vait.

Irvitasin enda ette ja tegin seda paar korda veel. "Lahe," ütlesin endale ning vaatasin pärdikule otsa. Sõnasin tunnustusega: "Sa polegi päris kasutu, mõnus meelelahutus."

Lõpuks kulgeski mu päev nii, et ma raiskasin kogu enda aja Tanelile. Ma ütlen ette ära: ma olen kohutav poolvend. Kõigepealt panin ma talle selga enda ülikonna ja lipsu (küll kartuses, et see okseseks saab) ja tegin temast pilti. Panin pealkirjaks "Business baby" ja see läks kohe instagrammi üles.

Siis mul lihtsalt tuli talle joonistada vuntsid ja vihased kulmud. Mul võttis pool tundi päevast ära juba see, et ma lihtsalt naersin tema üle. Ma ei tea, mis mul pähe tuli, aga tüüp jäi mu kõhu peale pikutama ja siis ma tõmbasin enda särgi üle tema. Tanel hakkas kergelt siplema, aga otsis kiiresti väljapääsu. Ja nii, daamid ja härrad, leidis aset Tanel Toominga uuestisünd. Ainult, et hädaorg algas siis, kui poisslaps püüdis mu särgi alla pidevalt tagasi roomata.

Ilmselge on ka see, et ma pidin ilanäole selgeks tegema, kes siin see päris tegija on. Selleks joonistasin ma talle kogu enda andega joonise, mis näitas, kes see boss on. Mina olin kõige tipus, kuningakrooniga ja puha, siis tuli mu ema, siis mu isa ning siis Ahti. Seletasin beebile, et peale Ahtit tulevad katuseääre all elavad tuvid, siis keldris ringi jooksvad rotid, siis tulevad meie majas elavad ämblikud ja siis alles tema. Kuigi selle lollpea nägu püsis üllatavalt kaua naerusena, ei tundunud mu plaan talle meeldivat, sest ta ilastas mu kunstiteose täis. See vend ei saanud ikka üldse aru, kuidas need asjad käivad...

Alles hiljem ma avastasin, et peale väikest kohandamist võiks Tanel olla päris seks-pomm. Kerisin tema särgi üles, võtsin vildika ning joonistasin talle six-pack'i. Nagu te aru saate, läks ka see instagrammi. Kõik oli lõbus, kuni pärdik jälle karjuma hakkas ja mul tuli ta mähet vahetada, talle süüa anda ja ta magama panna. Ma olen suurepärane vend.

___

Nii nunnu.