Komöödia

24. - Eeskujulik!

"Tundub, et kõik vajalik sai pakitud," kommenteeris paps, patsutas vaikselt mu spordikotti ja ootas minult mingisugustki vastust. Krahmasin teda ignoreerides voodilt enda jope, viskasin selle endale õlale ning haarasin voodilt oma võtmekimbu. Ma olin endiselt pahane selle pärast, et mina pidin oma jõulud veetma kuskil kloostris, samal ajal, kui isa kuskil palmide all beežitas. Ma polnud otseselt vihane isegi, sain aru, et ma ei ole talle midagi rohkemat kui kirstunael.

"Palun tee auto uksed lahti," laususin pettunult, proovides temast mööda minna.

"Ethan..." sõnas ta nõutult, liikumatult.

"Ma teen siis ise lahti!" 

Krabasin tema käest oma koti, siis tormasin toast välja. Ma ei tea, mis mul viimasel ajal viga oli, tundsin, et tahaksin nutta. Ma tundsin end nii üksikuna, isegi mu enda vanemad ei taha mind. Oleksin olnud nagu mõni ülejääk. Üks pusletükk, mis kuhugi ei käi. Ja mida rohkem aeg edasi läks, seda masendavam see oli. Köögilaualt võtsin isa autovõtmed, tegin uksed lukust lahti ja viskasin enda koti taha. Istusin ise tagaistmele, isa kõrval ma küll olla ei tahtnud.

Peagi jõudis temagi autosse. Paps käivitas masina ja alustas koolini sõitu. Tee oli pikk ja veider vaikus asetses meie vahel. Kohale jõudes ütles ta sellise tooniga "Head aega", nagu tal oleks mõni suur süü hinge peal. Hetkeks tahtsin ma, et ta ei tunneks end halvasti. Tema polnud selles süüdi, et ma selline olin. Ai, oota... oli küll! Ja siis oleks peaaegu muie mu näole ilmunud, piinelgu nüüd minuga! Olen tema karma! 

Mõistes, et ma ei kavatsegi talle vastata, küsis ta: "Et siis kell üksteist tulen sulle järgi?"

Vaatasin talle tuimalt otsa, avasin autoukse ja olles välja jõudnud, lükkasin selle pauguga kinni. Tõotas tulla eriti lahe päev, tähendab, vaheaeg. Vau, mul on nii tore elu!

Esimeses tunnis,- täitsa lõpp,- vaatasimeme mingisugust mutlifilmi. Ma ei tea, kas klassijuhataja oli peast täiesti ära keenud, et valis kümnendale klassile mingi Disney filmi. Printsessidega ja puha. Võib-olla see lihtsalt näitas, millisel heal arvamusel meie klassijuhataja meist oli. Ma olen üsnagi kindel, et ta uskus, et me oleme alaarenenud. Tüdrukud olid end sättinud esipinkidesse ja seal toimus midagi, mida ükski mees ei peaks oma elu sees kogema... seda õudu... seda piina... Kõik ulgusid neid igavaid laule kaasa ja aeg-ajalt kostus kui ühest suust "Aaaaawwwww!" Ja kui kellegi prints valgel hobusel surema hakkas, voolasid pisarad. Kuidas saab keegi mingi multika üle niimoodi pisardada? Vähh, õudne!

Kui see luupainaja läbi sai, algas tunnistuste jagamine. Ausalt öeldes olin suhteliselt närvis. Ma olin liiga kuradi tark lihtsalt noh! Kujutage ette, kuidas ma läheks isa juurde ja näitaksin talle tunnistust, kus oleks viis peal! Appi! Õudne! Libistasin oma käe taskusse, kus mul peitus väike kullast rist. (Ärge palun mu isale rääkige!) Hoidsin risti õrnalt oma sõrmede vahel ning rääkisin mõttes: "Eem... hei... Jumal? Seda, et... suht nõme oleks, kui mul nagu mingi väga hea tunnistus oleks. Noh, et, veits abi, vennas? Aamen."

Õpetaja alustas suvalises järjekorras tunnistuste jagamist. Iga nimega kaasnes aplaus ja õpetajalt sai lisaks tunnistusele veel käepigistuse. Klassijuhataja oli juba enamus nimed ette lugenud, mul oli täiega hea meel! Ma olin kindel, et ta jättis halvimad viimaseks, sest enamasti alustas ta viielistest, kuigi ta seda seekord ei öelnud.

Üsnagi uhekelt sõnas ta: "Ja viimaseks jätsin ma kaks õpilast, kellel olid tunnistusel ainult viied!"

Oh, appi, sa ei saanud nii teha! Vähemalt pole ma ainuke...

"Oi, vabandust! Helisel on neli ka. Aplaus talle ikkagi!"

Ei...

"Seega jääb järele..."