Komöödia

8. - I am, what I am (1)

Kariniga rääkisin. Viskas ainult nalja. Ütles, et selline ta ju on ja vahest teeb hullumeelseid asju ja miks ka mitte. Head lapsed ei amele nurga taga suvakatega. Ja meie polnud ometi ammugi head lapsed. Selle kohta siis suhteliselt tavaline käitumine, see suudlus, või mis?

Jussiga rääkisin. Temast oli kergem aru saada, sest talle ju Karin meeldis, aga leidis mind teda suudlemas. Pigem pidin mina talle selgitama, mis toimus. Enne minu seletust, kui Jussil oli vaid see teadmine, et ma võtsin temalt Karini, palus ta siiski vabandust oma käitumise pärast. Selline ta on jah - justkui puhtalt hea inimene, kes võis aeg-ajalt lihtsalt pahandusse sattuda. Aga mida ma oleksin saanud talle õieti öelda? "Ei noh ma valetasin talle, et ta kindlasti ei meeldi sulle ja siis ta mingi ää... lampi suudles mind. WTF!" Ei ei ei, nii ei saa ju. Ütlesin talle, et... asjad läksid lihtsalt nii. See süü minu hääles. See valu, mida ma talle tekitasin. Poiss küsis vaid, et kes alustas. Ütlesin vähemalt selle kohta tõtt, et Karin. Selle peale tegi ta vaid kurba nägu ja mõtles, et ei teagi kumb variant oleks hullem olnud. Lõppkokkuvõtteks leppisime ju ära, seega on kõik hästi, eks?

Noh, uudised loetud, liigume edasi. Indrek, kiimakutsu raisk, kutsus selle Marleeni siis mingil põhjusel meiega kaasa enda maakoju. Mina veel mõtlesin, et saame väikest semude-aega veeta, aga tema peab mingi tüdruku endaga kaasa vedama, ja veel kelle?? Urisesin selle mõtte peale, sest minu jaoks polnud vist tuttavad sõnad, et "On, mis on.".  Ja nagu see oleks veel kõik! Pidin seda niigi sitase ja külma ilmaga nädalavahetust alustama Ahti kaagutamisega, et mul pole õigust magada. Peksis siis jah mind pool kümme üles, ütles, et minul on häbematu siin majas elada, kui ma midagi kasulikku ei tee. Ma tuletasin talle taaskord meelde, et ma ju ei elagi eriti seal, ma olen ju väljaheidetu. Selle peale, nagu arvata ka on, nähvati mulle ebaviisakalt, mis teisisõnu pidi tähendama, et mul pole õigust rääkida. 

Ja üks targematest asjadest tol hommikul oli see, kus mul keelati inimlikkude vajaduste rahuldamine. Kui te arvate nüüd, et see on rõve, siis te eksite väga rängalt, sest duši all käimine on oma inimlike vajaduste rahuldamine ja ma ei leia enda pesemises midagi rõvedat. Ja no miks ma ei võinud siis minna? Sest mina pidavat vett raiskama ja siis lisas ema naljaga või siis ka mitte, et kui ma pesemata olen, siis ei kaota ma vähemalt oma süütust. Ha. Ha. Ha. Väga naljakas, ema. Selle peale rapsasin käega, öeldes: "See ammu läinud." Tema vaid muigas, kuid raputas samas hukkamõistust pead. Tegelikult oli süütus minu küljes veel olemas küll. Vuih! - ma vihkan seda sõna. Kõlab nii süütult, nagu mingi pai laps ikka, aga mina polnud ju. Ma enda arvates ei leidnud kedagi piisavalt head, kellega end jagada. Kuigi kaks tüdrukut oli mul varem olnud küll ja üks lisaks, kellega ma peaaegu käisin, ikka käib mul järel nagu mingi segane. Suhu olen lasnud võtta küll, aga pole piisavalt palju huvitanud, et lõpuni minna. Okei! See kaldub juba teemast imelikku suunda, jääme ikka selle laupäeva juurde veel.

Mina üritasin oma kallikestele seletada, et mina veedan oma päeva ja öö Indrekuga ja mida nemad kuulevad? "Aa väga lahe. Ta just ütles, et ta tahab autot pesta ja lehti riisuda!" Ahti kamandas mind just enda autot pesema ja pidin aia ka üle vaatama. Senikaua, kuni terve aed koera või muu pahategija pabulaid täis pole, on minu meelest kõik hästi. Ja meil polnud ju saba liputavat sõbrakest, miks siis põdeda? Tuleb välja, et meie arusaamad puhtast aiast on erinevad, aga see on nende probleem. Vahel tuli Ahti isegi kontrollima, et ma tema kullakallist autot piisavalt õrnasti kohtleks ega kohti vahele ei jätaks. Indrek juba sõitis oma motikaga maja ette ning naeris mu töömehe riiete üle. Viskasin nuustiku plärtsuga maha ja marssisin pahaselt tuppa tagasi.

Rahuldasin siis oma vajadust duši all käia, panin korralikult riidesse ning krabasin veel enne minekut rahakoti. Välja jõudes sain Indrekult paar narrivat kommentaari, millele vastasin näoga, nagu kurjal tiigril on, kellel pole lubatud oma saaki rünnata. Enne Indreku mootorrattale istumist kriimustasin võtmega Ahti autot. Kättemaks on magus!

Ints sõidutas mind mu vanamehe poole, kust ka enda kaherattalise elaja välja tõmbasin. Edasi suundusime kooli poole, sest just sealt pidime Marleeni peale korjama. Tüdruk sai minu poolt mõnitava märkuse osaliseks, et kas tema arvas, et me lähme temaga raamatukokku ajalooteadust õppima? Sest ta oli kõik tarviliku toppinud koolikotti. Jah, ma tean - Ha. Ha. Väga naljakas.

Indrek näitas mulle omamoodi armsalt rusikat. Armsalt, sest ta ju kaitses daami. I-mal! Indrek pani Marleeni mingil põhjusel minu taha, sest nagu mõista - Marleenil motikat polnud. Ja enda taha laadis mees kõik meie kraami - on ikka tüüp! Sõit oli veider, sest Marleen pidi ju terve sõidu vältel minust kinni hoidma. Muidu läks kõik peaaegu hästi, keegi surma ei saanud. Sellepärast saigi öeldud peaaegu. (Ma mõtlen ennast siiski!) Mitte, et ma suidsiidne oleks, lihtsalt elu on sitt ja te teate seda. Eriti minu oma.

________________

See tuli lühem aga ma väga tahtsin täna uue osa panna. See oli siis n-ö selle osa esimene osa.