Uuele teele

III - Kool, kool, kool

Ärkasin äratuskella lärmaka heli peale. Esmaspäev. Kooli algus.

Nädalavahetus möödus kiirelt. Mina olin enamjaolt raamatutesse süvenenud, jõudes niimoodi kaks põnevikku läbi lugeda.

Haarasin öökapilt mobiili ning lülitasin äratuse välja. Tuba oli juba valge, mistõttu polnud lambi põlema panemine vajalik. Sammusin uniselt silmi hõõrudes peegli juurde ning jäin sinna seisma. Mulle vaatas vastu helepruunide juustega, rohesilmne tüdruk, kellel jagus pikkust mitte rohkem kui 165 cm. Mu lahtised juuksed turritasid igas võimalikus suunas. See eeldas taaskord vähemalt 10 minutit põhjalikku harjamist.

Ohkasin ning läksin riidekapi juurde. Tuhnisin sealt endale paari tumedaid teksaseid, halli maika ja musta õhukese jakikese. Ilmad olid soojad. Mul polnud kavatsustki poole päeva pealt ära haududa või midagi üleliigset kaasas vedada. Tõmbasin riided selga, jättes jaki  voodile ning liikusin taas peegli poole. Pärast pikka 'maadlust' oma juustega sain need lõpuks ohjesse, kinnitades need tavapärasesse hobusesabasse.

Haarasin voodilt jaki, kirjutuslaua kõrvalt koti ja tormasin alla korrusele. Viisin need esikusse ja suundusin köögi poole.

Christoph sõi juba. Tervitasime üksteist väikestviisi ning mina võtsin kapist kausi. Haarasin kapi pealt helbekarbi ning valasin pool kaussi täis. Lisasin pisut piima ja sõin vaikselt.

"Saaksid pisut kiiremini teha? Ma pean täna veidi varem kooli jõudma. Kaheteistkümnendike värk noh," sõnas ta kui oli enda kausitäiega ühele poole jõudnud. Noogutasin vaid ning lisasin kiirust.

Kugistasin kausi sisu kiiruga alla,  viisin nõud pessu ja tormasin esiku poole. Panin kiiresti tennised jalga ning jooksin tema auto poole. Christoph ise ootas auto kõrval, selle najale toetudes. Mind nähes istus ta sisse ning käivitas masina. Istusin kõrvalistmele, jättes oma koti jalge ette.

Sõit ei kestnud kaua, nii umbes 10 minutit. Peagi peatusime suure, 5 korruselise hoone ees asuval parkimisplatsil. Tundus, et see hoone hõlmab vähemalt hektari suurust pinda. Ma võisin küll liialdada, aga mine sa tea. Maja ise oli väljastpoolt kaetud valge krohviga.

Väljusime koos autost ning suundusime sissepääsu poole. Chris juhatas mind direktori kabinetini ja jättis mind siis üksi, lehvitades veel vaikselt enne lahkumist. Pidime pärast tunde auto juures kokku saama ning mulle linna tutvustama. Uus koht siiski.

Hingasin veel korra sügavalt sisse ja välja, koputasin uksele ning astusin sisse. Ruum oli väike, kuid üllatavalt hubane. Umbes 50-ndates härra istus laua taga mõningaid pabereid sirvides. Minu 'tere' peale ta vaid noogutas, suunates mind käeviipega laua ees asuvale toolile istuma.

"Kuidas on su nimi?" Tema hääl oli madal ning ametlik.

"Kaidi Lausmaa," vastasin vaid vaikselt.

"11B klass," lausus ta üht paberit minu poole lükates, "siin on sinu tunniplaan ning klasside numbrid. Loodan, et sulle meeldib siin ja soovin sulle kõike paremat selleks kooliaastaks," seda öeldes tekkis ta suule väike naeratusevari. Tõusime mõlemad püsti ning enne mu lahkumist surus ta veel mu kätt.

Olin teisel korrusel. Panin paberid kotti ning tõmbasin selle ühele õlale. Aktus pidi hakkama alles pea 20 minuti pärast. Samas ei olnud mul tuju kuskile kooli peale kolama ka minna. Väljusin koridori ustest ning alustasin treppidest üles, aula poole vantsimist. See asus viimasel ehk viiendal korrusel. Edu mulle! Kõndisin, kuni jõudsin trepi lõppu. Minust vasakule jäi uks. Sellel polnud silti peal. Astusin läbi suure ukseava kohta, mida ei saaks koridoriks kutsuda, sest see oli lihtsalt liiga väike. Vasakule poole jäi suur uks sildiga 'Aula', vasakul poole jäi aga veidi väiksem uks.

Tõmbasin aula ukse lahti ning piilusin sisse. Minust vasakule jäävat seina katsid maast laeni peeglid. Vastasseinas ilutses suur lava, mõlemal küljel uks. Põrandat kattis parkett. Saali täitsid toolid. 2  osa, mille vahel oli ala liikumiseks.