Uuele teele

V

Elasin ülejäänud tunnid miskitmoodi üle. Täna kavatsesin veidi linna peal jalutada ja siis jalgsi koju minna. Kui ma ka ära peaks eksima, siis saan ma ju alati Christophile helistada.

Kott seljas sammusin koolist välja. Kõndisin rahulikul sammul maja eest läbi, hoone parempoolse tiiva poole.

Ümber nurga keerates nägin kahte tumedasse riietatud kuju. Ühe neist tundsin esimese hoobiga ära: teadagi kelle. Ta oli teise venni maapinnast veidi üles tõstnud ning vastu seina surunud ja seisis talle ohtlikult lähedal. Esmapilgul võiks ju arvata, et see on tavaline arveteklaarimine, kuid minu pilku püüdis miski muu. Nimelt ta isegi ei puutunud teda. Jäin sinna lihtsalt paigale tardunult vaatama, samal ajal kahe käega koti rihmu kõvasti pigistades.

"Sam..." ütles kinni olija väikse lõbustatusega, kavatsedes ilmselgelt veel jätkata. Tema nägu polnud võimalik näha, sest see mattus suure kapuutsi alla.

"Saad aru?! Hoiad eemale tast. Järgmine kord sul enam nii hästi ei lähe," sisises Sam, nagu ma just teada sain, vastu teda sellega katkestades. Pärast öeldut langes teine väikse matsatusega põlvili maha. Sam ise keeras ennast ringi. Kui ta mind silmas jäi ta ehnunult mind vaatama.

Teine oli ennast juba püsti ajanud ja naeris vaikselt: "Edu sulle selle klaarimisel," ning marssis tuimalt minema.

Minul oli muidugi kohe nagu tuli takus. Ma tormasin kiirelt tagasi kooli esise poole ja sealt juba sisse. Ma ei tea, miks just sinna, aga muud mõtet mul ei tulnud. Fuajeest jooksin keldrikorrusel asuvate garderoobide poole. Trepini oli jäänud vaid ligikaudu 5 meetrit, kui Sam eikuskilt väikse mütsatuse saatel minu ja trepi vahel maandus. Ehmatusest keerasin otsa ringi ja jooksin teisele poole, söökla suunas. Teadsin, et enne seda on uks, kust välja pääseb, kui see lahti on. Tormasin vaheuksest läbi ja raputasin teist ust, mis minu õnnetuseks lukustatud oli. Kuulsin oma selja tagant väikest klõpsu ning ümber keerates seisis seal Sam. Tõmbusin kiirelt vastu seina, hüsteeriliselt  korrutades, et ta minust eemale hoiaks. Tema aga liikus aeglaselt lähemale.

"Kaidi, palun rahune maha," ütles ta käsi allaandvalt üleval hoides.

"Kao minema!" karjusin talle vastu ning tõmbasin koti endale kaitsvalt ette. Ma värisesin üle kere. Mul oli tõsine hirm.

"Palun, rahune."

"Ei!" karjusin talle veel kõvemini.

Järgmisel hetkel vajusin nuttes põrandale. Surusin kotti endale veel  lähemale ning peitsin pea selle sisse. Seda oli liialt palju. Mulle ei jõudnud ikka veel kohale, mis kurat seal just juhtunud oli. Ma tahtsin lihtsalt koju minna, eemale siit, eemale temast. Tõusin kiirelt püsti ja tormasin temast mööda, tagasi fuajeesse. Kõndisin kiirel sammul välisukse poole ning pühkisin käeseljaga silmi kuivemaks. Mind peatasid kellegi käed, mis haarasid mult õlgadest ja keerasid mu ümber.

Sam tugevndas haaret ja ütles mulle silma vaadates: "Ära räägi kellelegi sellest, mida sa enne nägid."

"Mis sa arvad, et keegi usuks ka mind?!" nähvasin talle. Tõmbasin ta käed oma õlgadelt ära ja hakkasin selg ees välisukse poole liikuma. "Ja ära proovigi mu lähedusse tulla," sisisesin läbi hammaste. Seejärel tormasin juba uksest välja ja otsisin taskust telefoni välja. Valisin Christophi numbri ja jäin ootama, et ta vastu võtaks.

"Jaa."

"Kus sa oled? Saad sa mulle järgi tulla?" Mu hääl värises ikka veel.

"Kas juhtus midagi?"

"Ma ei taha sellest rääkida. Kas sa saad siis tulla?" Ma muutusin juba veidi närviliseks.

"Jah muidugi. Ma olen mõne minuti pärast kohal. Oota parklas."

"Hea küll. Näeme," vastasin talle kiirelt ja lõpetasin kõne.

Ta jõudis üsna pea kohale ning kui ma autosse istusin jäi Christoph mind hetkeks vaatama.

"Tegelt ka, mis juhtus? Su silmad on punased, nagu oleks sa nutnud ja õlgadel on punased laigud. Kurat, kas keegi tuli sulle kallale? Ma tambin selle raisa maa alla..."

"Ei, pole midagi. Lihtsalt, palun vii mind koju."

Kogu sõidu aja veetsime vaikuses. Tema saatis minu poole aeg-ajalt muretsevaid pilke, kuid mina vahtisin tuimalt aknast välja. Kohale jõudes tormasin oma tuppa, elutoa lähedal midagi 'tere' sarnast öeldes.

Mul oli vaja mingit tegevust, mille abil ma ennast välja saaksin elada. Ma polnud isegi õppimiseks hetkel suuteline. Sobrasin koolikotist kõrvaklapid välja ja läksin alla tagasi. Esiku nagist haarasin jaki, panin tennised jalga ja läksin välja.

Kiirustasin maja taguse poole. Kõndisin nii kaua, kuni märkasin enda ees asuvat väiksemat järve. Ümberringi laius mets. Päike paistis  palavalt, nagu oleks ikka veel suve keskpaik. Mul polnud küll rätikut kaasas, kuid kavatsesin siiski ujuma minna. Viskasin jaki maha ja panin telefoni sinna peale. Teksad ja maika võtsin seljast ning asetasin sinna kõrvale. Hobusesabas juuksed keerasin krunni.

Vesi oli kergelt jahe, kuid vägagi rahustav. Ujusin paar-kolm korda üle järve ja tagasi ning tundsin ennast koheselt paremini. Veest välja ronides ei huvitanud mind mu läbimärg pesu üldse. Tõmbasin lihtsalt teksad jalga ja maika üle pea. Jaki panin igaks juhuks peale ning juuksed tegin lahti. Tagasi kavatsesin kõndida täielikus vaikuses.

Vaikuse rikkus aga praksatus. Keerasin ennast tüdinult ümber ja nägin kedagi puu taha pugemas. Hale...

"Jäid vahele, võid välja ronida," ütlesin tuimalt.

Puu tagant astus välja poiss, ta kandis musta T-särki ja sama tooni teksaseid.

"Tulid mulle tänast meelde tuletama, Sam?" pärisin tema nime rõhutades. Enne kui ta alustada jõudis ma jätkasin: "Tegelt mind isegi ei huvita." Ohkasin ja jätkasin oma teed kodu poole.

"Eip," vastas ta lühidalt, kui oli minu kõrvale jõudnud. "Me pole veel korralikult tutvunud. Ma olen Saamuel."

"Millest siis selline meelemuutus? Enne sa küll minuga vabatahtlikult suhelnud poleks," küsisin talt.

"Nooh, enne ma ei teadnud ka kes sa oled," vastas ta väikse muigega.

Vaatasin teda kahtlustavalt: "Kes ma siis olen?"

"Sa ikka teed oma koju mäletad?" päris ta teemat muutes.

"Hallo!? Ma küsisin midagi," ütlesin talle ette astudes.

Ta vaikis.

"Hea küll..." laususin nüüd kodu poole liikuma hakates. "Head aega," ning 'lehvitasin' umbmääraselt selja taha. Mina temaga küll jamada ei viitsi.

Järgi ta mulle ka ei tulnud ja selle üle oli mul ainult hea meel. Koju jõudes oli kell kuskil poole kaheksa paiku. Magama kavatsesin ma sellegipoolest minna. Õppimise jätsin ma sinnapaika, kus ta oli. Polnud ei tuju ega tahtmist. Enne magama jäämist suutsin veel mõelda Saamueli öeldule.
"Nooh, enne ma ei teadnud ka kes sa oled."

Kes kurat ma siis olen?