Uuele teele

IX - Härra Tujurikkuja isiklikult...

Ma olin tohutult õnnelik selle üle, et laupäev oli. Ma poleks tõesti kooli tahtnud minna. No lihtsalt: Mida kuradit? Mulle ei jõua vist ikka veel kohale, mis viimastel päevadel toimunud oli. Ja see oli alles esimene koolinädal. Oh jummel. Millised need järgnevad siis veel tulevad? Ma ei taha mõeldagi sellele.

Mul oli vaja vaheldust ning kedagi, kellele südant puistada. Kuid kellele? Ega siis midagi. Otsisin telefonist Liine numbri üles ning vajutasin kõne käima. Kell oli alles 10 lähedal. Ma hoidsin sõrmi ristis, et see aeg liiga varajane poleks ja ta ikka vastu võtaks. Iga piiksuga muutusin ma aina närvilisemaks. Pärast kuuendat kutsumist võis lõpuks tüdruku rõõmsameelset häält kuulda, mis mu olemise kohe kergemaks tegi.

"Hei," alustas ta kohe naeruselt.

"Tsau. Kuule, kas sa täna mulle seltsiks tahaksid olla?" küsisin kahtlevalt.

"Jaa, muidugi. Kas hõivame ühe meie kodudest või liigume lihtsalt linna peal ringi? Mis plaanid sul olid?"

Noh, see läks oodatust tunduvalt paremini. "Kuidas oleks siis linnas käiguga? Saaksin kohaga tutvuda veel ja veidi tuulutada ennast."

"Minugi poolest."

Ja nii kergelt see siis käiski. Leppisime kokku mis kell ja kus kokku saame ning lõpetasime kõne. Mul oli paar-kolm tundi aega. Seega pidin otsustama, kas ma leian endale mingi transpordivahendi ja istun kodus või sätin end valmis ja hakkan juba jalgsi liikuma. Teine variant sobis mulle ilmselgelt paremini. Haarasin üle õla käiva koti, kuhu panin mobla, kõrvaklapid ja rahakoti, võtsin alt nagist jaki, tõmbasin tennised jalga ning hakkasin astuma.

Väljas oli parajalt soe, päike säras ja ega ka mõnusast tuulest puudu ei jäänud. Ma võtsin küll kõrvaklapid eesmärgil, et tee peal muusikat kuulata, kuid mõtlesin ümber. Ma ei kavatsenudki neid kasutada. Need oleks kogu rahuliku õhustiku hetkega purustanud.

Pärast tunni ja poole pikkust jalutamist jõudsin lõpuks kesklinna. Kuna aega veel oli põikasin läbi väiksest kohvikust. Ma olin nälgimas. Viimased pool tundi kõnnakust ma aind sellele mõtlesingi, kust ma midagi süüa saaks. Mina, tuulepea nagu ma olen, ei söönud ju enne kodust lahkumist midagi. Ime, et ma niigi kaua vastu pidasin.

Võtsin ühe võiroosi ning jäätisekokteili ploomimahlaga. Asjad mida ma armastan. Saiakese sain kohe kätte, kuid kokteiliga läks veel aega. Valisin endale laua akna ääres, kust avanes imeline vaade ringteele. Mis sellest nii imelist? Nimelt oli see üpriski suur. Kui muidu on ringteede keskel kas purskkaev või mõni lillepeenar, siis sealset ala läbis kõnnitee. Kummalgi pool teed asetsesid kaks valget pinki. Nende ümber oli erinevates toonides lilli ning ka mõni väiksem põõsas. Kogu seda sisu ümbritses madal hekk. Ja see kõik oli veel väga korralik ning hoolitsetud.

Jäin seda ringteed nii pingsalt jälgima, et ei tulnudki ennem mõtetest välja, kui teenindaja mu kokteiliga kohale jõudis. Tänasin teda ning pöörasin lõpuks tähelepanu oma veel puutumata saiakesele. Tavaliselt oleks sellistel juhtudel viimane ammu otsas ning mina oleks kokteili oodates igavusse kokku kuivanud. Sõin küpsetise üllatavalt kiiresti ära, mille peale mu kõht lausa nurru lõi. See pole küll teab mis kõhutäide, aga hei, milleks siis kokteil. Pärast seda on mul alati tunne nagu ma oleks mõne kolme-käigulise eine ära söönud. See kraam on ju geniaalne.

Lõpetades oli mul Liinega kohtumiseni veel paarkümmend minutit aega. Pidime pargis kokku saama, mis ei asunud iseenesest sellest kohvikust kaugel. Otsustasin vaikselt jalutada. Isegi kui ma varem jõuaks saaks ma ju pingil istet võtta ja oodata. Ja tõesti, ma olin kohal kümme minutit enne õiget aega. Võtsin ühel puidust pingil istet ning otsisin midagi, millele oma tähelepanu suunata. Lõppkokkuvõttes otsustasin mulle hetkel nähtaval olevat pargi osa põhjalikult silmadega üle käia.