Uuele teele

I - Uus algus

Lugesin parasjagu raamatut, kui hoidja mind hüüdis. Saabunud oli järjekordne perekond, kes enda perre lisa otsis. Panin väikse paberitüki järjehoidjaks, sulgesin raamatu ning hakkasin liikuma ruumi poole, mis meenutas paljugi kontorit. Avasin ukse ning astusin sisse.

Ruum oli avar ning valgusküllane, seinad beežikat tooni, mööbel tumedast puidust. Keset tuba oli suur laud, mille ees 3 tugitooli. Selle taga istus juhataja, arvutis millegiga tegeledes. Naine ise oli juba üsnagi kõrges eas. Hallid lokid raamisid ta nägu ning sinised silmad vaatasid väsinult arvutiekraani. Siiski suutis ta olla vägagi rõõmsameelne.

"Oi tere, Kaidi!" ütles ta mulle nüüd siiralt naeratades. "Ole hea, võta istet. Nad on peagi kohal."

Istusin kõige vasakpoolsemale tugitoolile, toetasin ennast vastu seljatuge ning tõstsin ühe jala üle teise. Jäin taaskord mõtlema sellele, millised nad on. On nad sõbralikud, ranged, liialt leebed ja hellitavad? On nende peres veel lapsi? On nemadki lapsendatud või nende oma liha ja veri?

Mind äratas mõtetest ukse avanemine ning paar teret. Uudishimust ajasin ennast sirgu ning heitsin pilgu oma selja taha. Sisse olid astunud nii umbes neljakümnendates mees ja kolmekümnendates naine. Naine nägi lausa lummavalt kaunis välja. Tema blondid poolpikad juuksed langesin vabalt seljale ning tema rohekaid silmi lihtsalt ei saanud märkamata jätta. Seljas oli tal taevasinine põlvedeni liibuv kleit, mis rõhutas ta kaunist figuuri. Kleidi peal oli samat tooni jakk. Ta lausa kiirgas elegantsust ja kombekust. Tema kõrval seisis veidi pikemat kasvu meesterahvas, tumepruunide juuste ning samat tooni silmadega. Ma ei jõudnud teda nii põhjalikult uurida, sest juba istusid nad tugitoolidele ja alustasid enda tutvustamist.

"Tere, Kaidi. Mina olen Mariie ja tema on Raul," rääkis naisterahvas sõbralikult, nii et keerasin ennast talle otsa vaatama. "Ma loodan, et sul hakkab meiega meeldima. Meil on peres veel üks laps, Christoph. Te hakkate kindlasti hästi läbi saama."

"Meeldiv teiega tutvuda," ütlesin pisut vaikselt ning naeratasin õrnalt. Nad tundusid toredad. Vähemalt see oli algatuseks hea.

"Me täidame siin paberid ära ja ma arvan, et oleme minekuks valmis. Kui sul on midagi, mida sa kaasa tahaksid võtta, siis kott, kuhu sisse need panna saad, on sinu voodi peal. Viisime selle sinna. Ootame sind välisukse juures," lausus Raul. Noogutasin ning tõusin toolilt. Voodini jõudes märkasin seal asetsevat seljakotti. See oli musta värvi, erinevate valget värvi kujunditega. Ega mul polnudki väga midagi võtta.

Avasin koti ning panin sinna mõne paari teksaseid, paar kampsunit, pluusid ja särgid, sokid, aluspesu ning ka hambaharja. Panin koti kinni ning tõstsin maha. Viskusin veel viimast korda voodile pikali. Ma olin pikalt unistanud sellest, et mind lapsendatakse, et ma saan endale oma kodu. Siiski ei olnud mul kerge siit lahkuda. Olin siin ju terve oma elu elanud, siin üles kasvanud. Siin olid minu mälestused, kõigi nende 15 aasta jooksul, mil ma siin olen olnud. Nüüd algas mu elul uus lehekülg. Uus pere, uus koht, uus kool, uued sõbrad.

Tõusin istuli ning tõmbasin veel käega üle teki. Ajasin ennast püsti, viskasin koti õlale ja hakkasin välisukse poole liikuma. Uue võimaluse poole. Juba nad ootasidki mind ukse kõrval.

"Luba ma võtan," ütles Raul ning sirutas oma käe mu koti poole. Ulatasin selle talle, ning tänasin.

Vaatasin veel majaga hüvastijätuks hetkeks tagasi. Tundus nagu oleks näinud kedagi kohe koridori lõpus oleva ukse taha peitumas. Kummaline. Hakkasime auto poole liikuma. Mina kõndisin pisut aeglasemalt järgi. Raul avas hõbehalli Audi q8 pakiruumi ja asetas mu koti sinna. Vau... See auto näeb imeline välja. Mul on lausa kohutav nõrkus audide vastu. Aga sellisesse ise sisse istuda on lausa üle mõistuse. Avasin juhipoolse tagumise ukse ning istusin autosse. Kinnitasin turvavöö ja jäin autot seestpoolt imetlema. Mariie istus juba autos. Ka raul sisenes autosse ning käivitas mootori. Alustasime sõitu.