Uuele teele

VII

Ja ongi reede. Mina istun, nagu viimastel päevadel ikka, alumisel korrusel köögis oma hommikusöögiga vastamisi. Kuid täna polnud mul isu. Ka kõht ei andnud endast märku. Christophi ei pannud ma samuti tähele.

Mis seal siis ikka. Võtsin oma asjad ja läksin bussipeatusesse ära. Bussi tulekuni oli küll kuskil veerand tundi, kuid mis sellest.

Vedelesin vaid pingi peal ja vaatasin üle tee paiknevat puud. Seisis too seal uhkelt üksinduses. Ei teagi kohe mitu aastakümmet ta seal olnud on. Ta polnud just kõige kõrgem, kuid ka mitte üleliia madal. Lehed olid ikka veel rohelised ning katsid teda koheva kihina, sahisedes mõnusalt tuules. Mul tekkis endalgi tahtmine millekski selliseks. Et lihtsalt seista ja olla. Keset tühjust. Ainsateks kaaslasteks vaid päike ja tuuleiil.

Panin silmad kinni ja hingasin hommikust hõngu sisse. Tuul oli minu suunas, mistõttu polnud raske ka mõnda kindlat asja määrata. Kaste... Rohi... Piparmünt? Kust kohast see veel tuli? Avasin silmad ja vaatasin ringi. Mõnda piparmündi vart ma küll kuskil ei märganud. Võib-olla ma lihtsalt kujutasin seda ette.

Vasakult poolt kuulsin mingit sõidukit lähenemas. Buss, jep. Vinnasin koti selga ja ajasin ennast jalule. Täna oli ka Stiina kohal. Sättisin ennast tema kõrvale ja tervitasime teineteist.

"Kuule, me polegi veel sellest rääkinud. Mis võimed sul on?" alustas ta oma jutuga.

Ma jäin teda ainult jahmunult ning suuurte silmadega vaatama. "Võimed?" oli kõik mida ma öelda suutsin.

Ta tundus hetkeks segaduses olevat. Järgmisena ütles vaid "Ei midagi" ja keeras pea aknast välja vaatama.

Kui me kooli juures maha läksime, peatasin ta ja pärisin bussis juhtunu kohta. Ta vabandas end sellega, et pidi varem klassi ära minema. Mis mul muud üle jäi kui tal minna lasta. See aga ei tähendanud, et ma selle kohta uurima ei hakkaks. Ja ma teadsin täpselt, kellele sellega kaela sadada. Sam.

Ootasin kuni söögivahetunnini, sest siis jäi kõik vaikseks ning pärast tunde poleks ma teda kindlalt leidnud. Selle nädalaga olin aru saanud, et klassist lahkub ta viimasena. Tormasin klassist välja ja ootasin teiste mööda minemist. Kui tema välja astus, haarasin ta käest ja vedasin teiste liikumisega hoopis vastupidises suunas. Tirisin ta nurga taha ja surusin vastu seina. Kusjuures kogu aja jooksul ei osutanud ta mingit vastupanu. Olles vastu seina, ta vaid kergitas kulmu ja vaatas mind ootavalt. Seega tegin algust.

"Nii, nüüd räägi mulle ära mis värk siin toimub."

"Heeh, mille kohta?" küsis ta närviliselt.

"C'mon. Sa teed teab-mis imeasju ja siis, nii muuseas, pärib mu sõbranna täiesti avalikult mu võimete kohta. Justkui oleks see tavaline. Mis kuradi võimed, ah? Kuhu ma sattunud olen? Ja ehk võiksid sa mulle lõpuks öelda kes kurat ma siis olen?" pärisin ma kohe vastu. Ja nii kõvasti, et ükskõik kes oleks võinud kuulda.

"No ma võin peale tunde vast rääkida midagi," lausus ta pärast ohet.

"Pärast tunde?! Miks mitte kohe siis juba? Miks veel asju varjata ah?" Nojah, ma hakkasin juba vaikselt üle keema.

"Kas sa arvad, et mul pole kiusatust sulle kohe kõike ette laduda? Kurat võtaks! Sa võiks minust ka aru saada. Juba see, mida sa paar päeva tagasi nägid oli liialt kähku. Sa ei suuda kõike seda korraga seedida," seekord tõstis tema häält. "Pealegi, pean ma enne Christophiga rääkima. Tema ütleb, palju sa minu kaudu täna teada saad ja kas üldse saad."

Jäin teda imelikult vaatama. Mismõttes Christoph sellega seotud oli? Kes üleüldse veel asjasse puutusid? Mõni inimene, paarkümmend inimest, või kogu kool? Oh jeerum.

"Nüüd aga vabanda mind. Ma tahaks sööma minna," segas ta mu mõttejooksu vahele.

"Jah muidugi," ütlesin veel ning seadsin sammud järgmise tunni klassi poole. Jällegi ei tahtnud ma süüa. Ma hakkasin enda pärast juba muret tundma.

Ühel vahetunnil poetas ta mulle ühe suupoolega nii palju, et saame peale tunde kooli taga, väiksel väljakul kokku. Ei midagi enamat. Nii ma siis elasin need tunnid kuidagu üle, närveerides ja tunnist mõtetega eemal olles. Suutsin aind sellele mõelda, kas ma tõesti olen tõeks valmis, kas ma ikka tahan seda kuulda. Ja see tõi muidugi kaasa õpetajate noomimisi ja minu jaoks rohkem kodutöid.

Pärast viimast tundi tormasin muidugi otsejoones kooli taha. Istusin rohu peale maha ja jäin ootama. Möödus 10 minutit, siis 35 ning ka 50. Vedelesin muru peal pikali ja tundsin end reedetult. Oli ta mulle valetanud ja lihtsalt minu üle nalja heitnud? Ajasin end laisalt püsti ning tegin selja puhtaks. Just siis kui olin plaaninud koti võtta ning minema hakata, märkasin teda enda poole kõndimas. Oli ka aeg. Istusin maha tagasi ja hoidsin oma pilgu temal.

"Nii, kust ma siis alustan?" küsis ta, kui oli mu kõrvale maha istunud.

"Algusest."

"Nooh, see pole tavaline kool," olin midagi sellist aimanud, "siin käivad ainult võimetega isiksused."

"Ja miks mina siin siis olen?" segasin vahele.

"Ma jõuan selleni... Igastahes. Mina olen siin koolis juba esimesest klassist saati käinud. Ütleme, et ma olen seda tüüpi, kellega ei tasu jamada, kelle eest hoidutakse ja kellele teatud ruum jäetakse. Kogu kool teab seda," rääkis ta emotsioonitult. "Algul ajasid sa mul ikka tõsiselt kopsu üle maksa, kui aus olla," lausus ta väikse naeruturtsatuse saatel. "Uurisin siis natuke su tausta ja ma ütlen ette ära, see oli mulle sama suur šokk kui sulle. Aga minu puhul oli see meeldiv. See oli uudis, mida ma ammu oodanud olin."

Vaatasin naeratust, mis ta huulil püsis ning pärisin vahele: "Ja millest sa räägid?"

"Sa oled mu õde..."

-----

Ma oleks selle osa juba eile avaldanud, aga Wattpad otsustas serveritega jamada.