Elsie Johnson on 16. aastane tüdruk, kes kolib järjekordselt oma perega uude linna, Evanstoni.
Inimestega suhtlemine on ta jaoks eriti raske, kuid kui ta kohtab salapärase Adrian Waltersiga, kes on kooli kõige ihatuim poiss, ei oska ta ettegi arvat...
"Oled sa valmis Elsie? Me Markiga juba ootame." hüüab ema.
"Jah, olen " hüüan vastu ning jooksen autosse.
"Läheme siis. Tulevane kodu, Evanston, siit me tuleme!" hõiskas ema õnnelikult.
Täna on jälle päev mil kolime. Pärast mu isa surma hakkas mu ema samuti muretsema raha pärast seega oleme 4 aastat järjest pidevalt kolinud. Pideva kolimise tõttu ei tahtnud ma ka eelmistes koolides sõpru luua. Pealegi ma ei ole hea suhtleja ning hoian tavaliselt omaette. Sisse sulandumine on alati mu jaoks raske olnud.
*Järsku viskab Mark mind sodipaberiga*
"Aii, Mark. Mis sul viga on?" ütlen Markile kurja tooniga.
"Hahaha, nali noh. Ära ole nii tige." vastab Mark mulle itsitades vastu.
"Ma pole tige. Sa oled õel!" ütlen Markile samal ajal visates sodipaberiga vastu.
"Aitab nüüd lapsed! " ütleb ema meile.
*Pöörasin pea akna poole ning panin pea sinna vastu ning üritasin uinuda.*
Paari tunni pärast jõudsimegi kohale, Evanstoni. Mitte just kōige suurem linn. Ma pigem ütlekski väike selle kohta. Ema oli ostnud meile ühe väikese maja kooli lähedale.
"Nii lapsed. Olemegi kohal. See on meie uus kodu. Saate ise endale toad valida" ütles ema rõõmsalt.
Mark jooksis koheselt autost välja ning hüüdis: " Mina valin esimesena!"
Valisimegi toad ära ning pakkisime asjad lahti. Pärast õhtusööki läksin oma tuppa ning hakkasin raamatut lugema. Järsku tuli pähe mõte, et mis saab homsest. Homme on mu esimene koolipäev, jälle. Kuid seekord ema oli öelnud et rohkem me ei koli milles ma muidugi kahtlesin, kuid kui see oleks tõsi, peaksin ma kuidagi koolis hakkama saama, üksi. Mõte olla üksi ja jälle mitte sõpru luua tegi mind kurvaks kuid olin juba sellega harjunud.
*Panin tule kustu ning üritasin uinuda. *
Järsku tilises kell ning oligi käes hommik. Tõusin püsti ning panin suvakad riided selga mis leidsin. Panin kotti ka oma lemmik raamatu, juhuks kui koolis peaks igav hakkama. Pesin hambad ning jooksin alla kööki.
Ema ja Mark olid juba all ning sõid võikusi.
"Hommikust kallis! Kuidas magasid?" küsib ema.
"Ee, hästi vist. " vastan morni häälega.
"Ma tean et oled närvis kuid sa saad hakkama nagu varemgi! Ning ehk oleks parem kui seekord sõpru ka leiad, eks? "ütleb ema lootuslikult
" Ei ta leia kedagi. Ta ju loner." hüüab Mark vahele.
" Jah just, ma loner. Polegi vaja sõpru" ütlesin kurvalt vastu.
Sedasi läks mu hommik. Pärast seda sõidutas ema meid kooli, et saaksime järgmisel päeval Markiga ise jalutada kooli kuna kool oli lähedal. Hetkel me ei tundnud seda kohta veel.
Jõudsimegi kohale. Evanstoni Kool. Vot seda võis kutsuda suureks, mitte küll nii suureks muidugi, aga see oli palju suurem kui mu eelmine kool.
Läksime Markiga koos sisse. Mark jooksis kohe oma klassiruumi otsima. Kool oli täis erinevaid õpilasi. Mõned, minu venna vanused jooksid ringi ja ajasid tüdrukuid taga. Mõned istusid ja rääkisid juttu. Ning mõned itsitasid ning hakkasid minu poole kõndima.
*Ohhei... ega nad ometi minuga rääkima ei tule* paanitsesin ma oma mõtetes.
"Hei sina! Sa oled see uus tüdruk vä?" küsis üks blondide juustega tüdruk õelal toonil.
"Eee... Olen. Tere?" vastasin vastu.
"Phf, tüdruk või asi. Parem ära ütle kellelegi et ma sinusugusega üldse rääkisin. See nagu täiega rikuks mu maine ära ju. " ütles see tüdruk õelal häälel ning kõndis minema oma kahe sõbrannaga.
Ma kõndisin ka edasi kuni kuulsin kiljatust. See ei tulnud tüdrukult, see kiljatus tuli hoopis mingilt poisilt. Pöörasin oma pea, et vaadata mis toimub. Seal oli üks tüdruk, punapea lokkis juustega. Ta vaatas järsku mulle silma ning jooksis minu poole.
"Heh, vabandust. Ega sa ei näinud mis ma just tegin? Ma luban ma pole tegelikult nii vägivaldne. Sa oled uus tüdruk, jah?" rääkis ta hoogsalt.
"Eh, ei ma ei näinud midagi ning jah ma olen uus tüdruk." vastasin ma.
"Huhh, siis on tore. Aa, unustasin end tutvustada. Tere! Minu nimi on Jayla! Mis sinu nimi on? ." ütles ta naeratusega.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
"Ee.. ehm... Tere! Mu nimi on Elsie. " vastasin häbelikult.
"Tahad saame sõpradeks, Elsie?" küsis Jayla samal ajal kutsikasilmi tehes.
"Eh, nagu päris päris sõber?" küsisin ma ta käest ootusärevuses
"Jaa!! Päris muidugi" ütles Jayla ja naeratas mulle laialt.
"O..olgu" vastasin häbelikult naeratades.
"Tule nüüd! Lähme klassi! Ma tutvustan sulle kõiki! " ütles Jayla.
"O..olgu" vastasin jälle häbelikult naeratades.
Kõndisime klassi ning kui sisse astusime... oli mul kohe tahtmine minna kohe tagasi koju.
**** Jätkub... Loodetavasti teile meeldis esimene osa! 💕
Kuid mis juhtub järgmisena? Keda Elsie veel kohtab?
