Vampiiri Küüsis

3. Sarimõrvar

Kuid kui kapiukse avasin oli tühjus. Mu riided olid kadunud. Nii kehalise riided kui ka enne pandud kooliriided.

"Jayla, mida ma teen? Mu riideid ei ole, keegi on need ära võtnud." ütlesin Jaylale mureliku häälega.

"Midaa, ugh. Oota siin, ma lähen vaatan klassi või kuhugi. " ütles Jayla mulle, pani end ruttu riidesse ja jooksis garderoobist välja.

Seal ma siis istusin. Üksinda, rätiku väel. Tõusin püsti ja vaatasin veelkord kappi. Siis ma märkasin kirjakest mida enne ma ei märganud.

Seal oli kirjas: "Elsie!Hoia Adrianist eemale või järgmine kord teen midagi hullemat!"

Ugh... ma ju ei teinud isegi midagi... Adrian ise rääkis minuga. Aga kes selle üldse kirjutas?

Siis jooksis Jayla sisse ning hõiskas: " Leidsin su riided, keegi oli need kadunud asjade hulka pannud."

"Huh, vähemalt leidsid üles." ütlesin kergendusega

"Mis see su käes on?" küsis Jayla ja võttis kirja käest ning hakkas lugema.

Pärast kirja lugemist Jayla ütles: " Raudselt Kimberly! On ikka bitch!"

"Kimberly.. Arvad? " küsisin murelikult

"Ja, raudselt. Ta crushib Adriani." vastas Jayla

Panin riidesse ja kõndisime koos koju. Jayla ei elanud päris lähedal kuid piisavalt lähedal, et natukenegi koos minna.
Poole tee peal... ma ei suutnud oma silmi uskuda. Maas lebas mingi noor naine, verisena.

*Kiljatasin ehmatusest*

"Ohhei... Mitte jälle. Uus ohver." ütles Jayla murelikult ning helistas politseisse.

"Mis jälle? M..mis... see on? Miks ta verine? On ta surnud?" küsisin hirmunult.

" See on juba kuues surm. Keegi sarimõrvar tapab noori naisi ning hammustab neid naisi kaelalt." ütles Jayla tõsise hääletooniga.

"Issand. Ma arvasin, et Evanston on ikka rahulik paik. M..mis saab siis kui mina olen järgmine ohver?" küsisin murelikult.

"Seda ei tea kunagi. Parem ära pimedas õue mine. Tavaliselt toimuvad need tapmised varavalges hommikuti kui on veel pime või siis öösel." rääkis Jayla.

Seejärel tuligi politsei. Me jooksime Jaylaga ruttu oma kodudesse. Olin oma maja ees kuni alles nüüd märkasin seda suurt ja natuke kõhedat maja oma väikse maja kõrval.

"Issand, kes küll seal elada tahaks" mõtlesin oma mõtetes.

Läksin koju ning rääkisin emale ja Markile kõigest.

Mark oli kohe muidugi: " Lahe! Lõpuks kolisime linna kus midagi lahedat ka toimub."

"See pole lahe Mark! Inimesed surevad." ütles ema kurjalt vastu.

Ma läksin üles ning õppisin ära. Siis hakkasin otsima raamatut mille olin enne kooli kaasa võtnud.
Huvitav... seda pole siin. Järsku meenus mulle kuidas enne Jaylaga joostes midagi kukkuvat kuulsin.

"Ohhei... ma pillasin oma raamatu joostes vist maha! " ütlesin ma oma peas.

Ma jooksin koheselt trepist alla, et seda õue otsima minna, kuid siis meenus mulle, et sarimõrvar pidavat tapma pimedas.

"Kuid see on mu lemmik raamat! Mis siis kui seda hommikuks pole enam" mõtlesin ma jälle.

Seega ma otsustasin, et mis ikka juhtuda saaks. Ma panin tossud jalga ning läksin välja.
Emale ma igaksjuhuks ei öelnud ning ega ta ei märganud ka, et läksin kuna ta vaatas telekast
Meeleheitlikuid Perenaisi.

Võtsin kaasa ka taskulambi. Sedasi ma siis kõndisingi, pimedas ning üksi.

Hoidsin taskulambi valgust pidevalt maas, et näha kas raamat on kuskil.

"Haa! Seal see ongi! " ütlesin valjusti omaette.

Lipsasin raamatu juurde kuni sain aru, et see on see koht kus leidsin Jaylaga selle naise...surnuna.
Pöörasin end, et hakata kodupoole jälle kõndima kuni ehmatasin.

*Kiljatusin ehmudes*

Keegi inimene oli minu ees... Pikk ning tumeda peaga.
Samal ajal ehmudes ma libisesin kuni see inimene võttis minust kinni, hoides mu käest ning tema teine käsi mu selja taga mind hoidmas, et ma ei kukuks.

See oli...

" Adrian?M...mida sina siin teed?" küsisin hirmunult.

"Pigem mida sina siin teed, Elsie? Pime on ning sarimõrvar on liikvel." ütles Adrian.

"Olin oma raamatu enne siia unustanud" vastasin talle.

Äkitsalt sain alles siis aru kui külm ta käsi oli...

"Su käsi... see on külm nagu lumi." ütlesin Adrianile.

" See pole midagi. Mul on lihtsalt õues olemisest külm." ütles Adrian imelikult.

"Ee olgu.. ma siis lähen." ütlesin ma hoogsalt ning jooksin minema.

Unustades raamatu jälle maha.

"Elsie! Oota su raamat.. jäi siia." hüüdis Adrian samal ajal raamatut võttes.

Kuid ma ei kuulnud seda ning jooksin aina edasi.

Koju jõudes jooksin kohe üles oma tuppa ja pugesin teki alla.

See kõik on nii imelik... Adrian on imelik... täna ta silmad muutusid punaseks... või kujutasin ma seda ainult ette?!
Ning kuidas ta jõudis kehalises nii ruttu palli kinni püüda... ning ta nahk on nii valge ja külm... ugh see kõik on nii imelik.

**** Jätkub...

Loodan väga, et teile meeldis! 🥰

Mis juhtub järgmises osas? Kas Elsie saab Adrianilt oma raamatu kätte?

Loodan, et loete edasi :)