Vampiiri Küüsis

11. Talle silma vaadates

Toa koristamine võttis kaua aega. Pärast seda läksin ma magama.

Hommikul kirjutas mulle Jayla: "Hei, sobib kui tulen kell 2?"

Ah, õigus! Jayla pidi tulema mulle täna ööseks. Võibolla see ongi hea, aitab mul mõtetest eemale hoiduda.

Kirjutasin Jaylale vastu: "Jaa ikka. Kell 2 siis näeme."

Panin end valmis ning kell 2 oligi Jayla ukse taga.

" Hei Elsie! Ma igatsesin sind!" ta ütles mulle naeratades ning kallistas mind.

" Aga me alles eile nägime." ütlesin ma itsitades.

"Ma tean, kuid siiski igatsesin sind!" ta ütles natuke nukralt.

"Ma igatsesin sind ka!" ütlesin ma ning kallistasin Jaylat veel kõvemini.

Ülejäänud päeva me rääkisime juttu, tegime ise süüa, ning lõbutsesime. Õhtupoole vaatasime netflixist õudukaid.

Pärast seda hakkasime magama sättima. Kui Jayla riideid vahetas, märkasin, et ta seljal on haavad."

"Jayla... mis juhtus? Mis need su seljal on?" ma küsisin.

Ta tõmbas pluusi koheselt kähku selga seda kuuldes ning ütles:"Ei midagi. Kukkusin" ta vastas.

"Jayla, sa ei saa kukkudes selliseid haavu seljale. Päriselt, mis juhtus?" ma küsisin murelikult.

"Ma... ma." ta vastas ning näha oli, et ta oleks nagu nutma hakkanud.

Ma kallistasin teda ning silitasin ta pead." See on okei, sa võid mulle rääkida. Me oleme ju sõbrad."

"Mu isa, kes on on sinu ja kõigi arust nii hea... ta.." rääkis ta värisedes jättes lause pooleli.

" Jah... Jayla?" küsisin ma murelikult.

"Ta peksab mind, iga vea korral ta karistab mind. Ning ma tõesti ei tea mida teha enam. See on... valus." rääkis ta nuttes.

"Jayla... mul on nii kahju. Ma ei tea mida isegi öelda, see pole õige. " Ma ütlesin talle ning kallistasin teda veel tugevamini.

Ma tunnen end nii halva sõbrana. Jayla rääkis ausalt oma muredest ning ma ei saa talle rääkida Adrianist ning kõigest muust.

Edasi jäimegi magama.

Kell 6:47 vara hommikul ärkasin ma millegipärast ülesse. Vaatasin Jaylat ning ta magas nagu karu.

Tõusin püsti, mässisin end pleedi sisse ja istusin aknaäärele.

Jällegi vaatasin ma Adriani maja poole, seal ei toimunud midagi, aknad olid kinni ning kardinad ees.

"Mis oleks siis kui sa ei oleks vampiir... kas siis...
Oh ei! Mina ja minu lollid mõtted, nii ei saaks kunagi juhtuda. " mōtlesin ma endamisi.

"Kas ta tõesti tappiski oma enda onu? ugh miks ma temast ikka veel mõtlen! Mul on parematki teha." mõtlesin ma ning tulin aknaäärepealt ära ning läksin voodisse tagasi.

*4h hiljem.*

"Elsieee!! Elsieee!! oled elus? " hüüdis Jayla

"Oh jeesus kesse nüüd karjub?" ütlesin ma uniselt.

"Kõigest mina! Tule nüüd! Su emps tegi pannkooke meile." naeratas Jayla.

Seejärel läksimegi alla pannkooke sööma.

Pärast seda olime veel natuke koos, rääkisime niisama kuni kell sai 6.

"Elsie? Mul oli väga tore. Peaksime veel teinekordki ööseks jääma." naeratas Jayla.

"Muidugi. Tule, ma saadan su koju." ütlesin ma.

"Mida? Ei! Sa ei pea. Ma saan ise ka koju minna." ütles Jayla üllatunult.

"Ma tean, et saad, kuid ma tahan." ütlesin ma kindlalt.

"Olgu siis pealegi." vastas Jayla.

Tee peal rääkisime juttu ning kui olime peaaegu jõudnud ta maja juurde ta ütles:
"Elsie, ma saan siit nüüd ise ka edasi. Aitähh, et saadsid mind." ütles Jayla ning kallistas mind.

"Pole vaja tänada. Tsauu!" hõiskasin ma talle oma kodu poole liikudes.

Kõndisin edasi, minu ümber olid mõned puud ning väga pimedaks oli läinud, kottpimedaks.

Ja siis ma kuulsin praksatust, pöörasin pea otsekohe sinnapoole kust seda kuulnud olin ja hingeldasin.

"Okei, Elsie, see oli lihtsalt mingi suvaline puu mis tuulega praksatas. Ära ole paranoiline!" korrutasin ma oma peas.

Kõndisin edasi, vaikselt hingeldades. Iga sammuga aina kiiremaks mu kõnd muutus.

Korraga hakkasin ma hääli kuulma, nagu keegi hiiliks minu järel, või kõnniks, raske oli aru saada.

"Appi! Mida ma nüüd teen?!" hakkasin ma paanitsema sisemiselt.

Siis hakkasin ma juba jooksma, pöörates pead nägin, et ka keegi minu taga tegi seda, siiamaani minu järgi tulles.

Ma jooksin edasi, nii kiirelt kui suudsin, paanitsedes.

Pöörasin pea uuesti, kuid siis kedagi ei olnud, üllatuseks ning enne kui jooksmist lõpetadagi suudsin, koperdasin ma.

Kuid ma koperdasin kellegi peale.
Hoidsin silmi kinni hirmust kuid kui need avasin, nägin ma, et see oli Adrian.

Olin õnnelik, et see just tema oli olnud. Ma hoidsin ta jakkist kõvasti kinni, talle otsa vaadates.

Ma hingeldasin, olin hirmul, kuid mida ma veel tundsin oli palju tugevam kui kõik ülejäänud mõtted kokku.

Talle silma vaadates, sain aru, et mida ma ta vastu tunnen, ei ole lihtsalt sõprus.

Oh, ei. Ma olen Adrian Waltersisse armunud, kes juhtumisi on ka vampiir.

****Jätkub...

Loodan, et meeldis!🥰

Mis edasi juhtub?