Vampiiri Küüsis

5. Õõvastav Maja

Järgmisel päeval ärgates oli nii valus, et ei tahtnud kooli minna. Kuid mu ema muidugi ikka käskis.

Panin enamus haavadele plaastrid peale ning tõusingi püsti.

Õnneks tuli Jayla poolel teel mulle vastu ning kõndisime ülejäänud tee koos kooli.

Algas esimene tund kuid Adriani koht oli tühi, teda polnud. Ka teiseks ning kolmandaks tunniks teda ei tulnud. Niiviisi mööduski terve päev.

"Lähme koos koju?" küsis Jayla.

" Ei, ma ka täna ei saa. Käin raamatukogus ära ning õpin täna seal." ütlesin Jaylale.

"Okei, homme siis." ütles Jayla ning hakkas kodu poole liikuma.

Mina aga läksingi raamatukokku. Õppisin asjad ära ning hakkasin raamatuid lugema. Lugesin üle 2 h. Lõpuks vaatasin aknast välja.

"Ohhei, pimedaks on läinud" ohkasin ma.

Pakkisin asjad kotti ning tormasin kiiruga õue. Hakkasin koju kõndima. Teadmine, et liikvel on sarimõrtsukas muutis pimeduse veel hirmutavamaks.

Järsku pidin seisma jääma kuna kuulsin kahte meest kui vaidlemas. Vaatasin kõndides mis toimub ning siis jäin seisma, kuna seal oli. Adrian ning mingi poiss tumedate juustega.

"Elsie, mida sina siin teed?" küsis Adrian ehmatunult.

"Ee.. ma.." üritasin vastata.

" Hmm AB-negatiivne." ütles see teine poiss enne kui jõudsin oma lausetki lõpetada.

"Lõpeta ära, Paul" ütles Adrian vihase tooniga.

Siis sain aru, et see poiss oli see Paul kellest Jayla enne rääkinud oli, kuid enne kui jõudsin üldse miskit edasi mõelda märkasin verist laipa nende taga.

"S..ss.. see on järgmine ohver! Miks te politseisse ei ole helistanud!" hüüdsin ma ehmatusest.

Adrian ja Paul vaatasid mõlemad seejärel üksteisele otsa.

Kuid siis jäi mu pilk veel pidama Adriani ja Pauli särkide peale. Särgid olid neil verega koos.

"E..ga te ometi laipa ei katsunud?" küsisin ma hirmul.

Mõlemad nad olid vait. Ning siis ma nägin kuidas korraga Pauli silmad samamoodi muutusid korraks punaseks. Adrian vaatas samuti Pauli ning siis korraga minu poole.

"Elsie, sa pead lahkuma, kohe!" ütles Adrian hirmul.

"A..ga politseisse peab helistama j..ja " kokutasin ma paanitsedes.

"Küll me helistame! Palun mine.." ütles Adrian veelkord.

"See oleks maitsev." ütles Paul mulle otsa vaadates.

"M..mis as..i? küsisin ma ehmunult.

" Elsie. Mine. Kohe!" hoiatas ta mind veelgi.

Adrian vaatas mulle sügavalt silma, öeldes, et pean minema. Olin küll vaga segaduses, kuid läksin ikka.

Kui koju jõudsin jooksin ma kohe üles oma tuppa ning hakkasin oma peas mõtisklema...

Mida mõtles Paul AB-negatiivsega... kas see pole mitte üks vere tüüpe... ning miks olid neil särgid verised ja miks soovis Adrian nii väga, et lahkuksin.

Ugh kõik see mõtlemine ajas mu hulluks seega üritasin lõpuks sõba silmale lasta.

Järgmisel päeval ei olnud Adriani jälle koolis.

" Miks sa koguaeg Adriani laua poole vaatad? Kas keegi on armunud?" küsis Jayla huviga.

" Ahh, mida ei!" vastasin ma ehmatunult.

" Sa vaata parem Kimberlyt. Ta on millegipärast su peale ikka väga vihane kui sind niiviisi jõllitab" ütles Jayla.

Kimberly poole vaadates jõllitas ta mind tõesti vihase pilguga.

"Kas ta ei võiks mind lihtsalt juba rahule jätta." ma mõtlesin oma peas.

Pärast tunde pidime Jaylaga koos koju minema. Samal ajal kui Jayla rääkis millestki ei suutnud ma millelegi muule mõelda kui Adrianile. Miks ta jälle kooli ei tulnud?

Järsku mulle aitas ning küsisin Jaylalt: " Kas sa tead kus Adrian elab?"

"Miks sa seda küsid nii lampi?" küsis Jayla üllatunult.

"Niisama. Ma pean ta käest miskit küsima. Paluuuun Jayla, kui tead siis ütle." palusin ma Jayla käest.

"Muidugi ütlen. Ta elab kuskil... eee mingi Greenleafi teel 23. Muarust" ütles Jayla.

"Greenleafi 23? Aga ma elan Greenleafi teel 22..." ütlesin ma üllatunult.

" Uu, te olete isegi naabrid siis!" ütles Jayla naeratusega.

"Oh jumal küll." ohkasin ma.

Siis läks Jayla oma teed edasi ning mina oma koju. Greenleafi tee 23... see on see õõvastavalt suur maja minu väikse maja kõrval.
Kuidas saab see nii olla, et Adrian on elanud terve selle aja minu kõrval majas...

Siis ma astusingi ukse ette ning vajutasin uksekella. Mitte keegi ei tulnud kohale.
Siis lasin ma uuesti kella. Ikka keegi ei tulnud.

Ma tulin ukse eest ära ning üritasin luurata läbi akna, et kas keegi on kodus. Tuba oli pime, ei mingit valgust. Kedagi ei tundnud olevat. Siis Läksin ma teise akna juurde, kuid ka seal polnud mingit märki Adrianist.

Järsku keegi mu taga küsis: "Mida sa siin teed?"

See oli Adrian. Kuid ehmatusest ma lõin teda kogemata.

**** Jätkub...

Väga loodan, et teile meeldis see osa. ☺️

Mida Adrian teeb sellepeale? Ning mida kavatseb Kimberly Elsiele teha?

Seda saab lugeda järgmises osas :)