Vampiiri Küüsis

12. Sõnum Vampiirilt

"Ma olen Adrian Adrian Waltersisse armunud, kes juhtumisi on ka vampiir." käis läbi mu peas kui olin aru saanud oma tunnetest, lõpuks.

Siis tulid mu mõtted tagasi reaalsusesse. Ma olin ikka veel Adriani peal, silma vaatamas.

"Oh, emh... vabandust." ütlesin ma talle püsti tõustes.

"Elsie, mis juhtus?" küsis Adrian.

"Kas sina olid see, kes mulle järgi tuli?" ütlesin ma talle kahtlustsvalt ning vaatasin kurja pilguga.

"Keegi järgnes sulle? Ma mõtlesingi, et miks sa nii hingeldades ja hirmul jooksid." ütles Adrian justkui üritaks aru saada kes see olla võis.

"Niiet see polnud sina? Kes siis?" küsisin ma hirmul.

Ta oli mõtliku näoga, kuni ütles:"Tule ma saadan su koju."

Ma olin peaaegu nõus kuni tuli meelde kuidas ta enne nii kuri oli olnud, onu pärast. Ma ei saa Adriani usaldada.

"Ei, Adrian. Ma saan ise ka väga hästi edasi." vastasin ma kindlal toonil edasi kõndides.

Ta tuli oma kiirusega mu ette ning ütles:
"Sa ei tohiks nii põikpäine olla kui keegi sulle abi pakub." ütles ta.

" Ma ei olegi põikpäine, ma lihtsalt ei taha sinu abi." ütlesin ma talle ning üritasin edasi kõndida, kõndides temast mööda.

"Seega sa parem sureksid kui Sarimõrvar peaks sul järel käima? küsis Adrian.

Ma jäin seisma, pöörasin pea taha, tema poole ja vaatasin talle silma öeldes vihasel hääletoonil. "Oh nagu sind huvitaks."

Ta oli vait ning vaatas mulle pikalt silma.

Ma pöörasin pilgu ära ning hakkasin edasi kõndima.

Ta kõndis järele, terve tee minu koduni.

Ukse juures pöörasin pea ning küsisin: "Mis su probleem on?"

"Minu probleem? Mis sinu probleem on?" küsis Adrian vastu kurjalt.

Ma vaatasin talle otsa mõeldes ja tundes samal ajal sadu erinevaid mõtteid, tundeid.

See viha, kurbus, hirm, kuid kõige enne, armastus.
Kas ma olin ainus, kes nii tundis? Miks pidi see olema just Adrian?

"Ma... ma lihtsalt ei saa aru."ütlesin ma vaikselt.

" Millest?" küsis Adrian.

"Ühel hetkel sind ei huvita mitte miski ning sa tormad kiiruga ära mu eest, kuid siis sa tuled alati tagasi, ning käitud nagu mitte midagi poleks juhtunud ning nagu sa hooliks."  ütlesin ma Adrianile.

" Mis sa arvad, et ma hakkan sulle rääkima oma tunnetest ning siis laheneksid kuidagi asjad? Elsie, ma pole selline." ütles ta mulle julmalt.

"Jah, Adrian. Seda ma tahangi. Ma tahan teada mida sa tunned." ütlesin ma talle tõsise pilguga vastu.

"Ma, ma tunnen..." üritas Adrian mõelda.

"Jah?" ergutasin ma edasi.

"Ma, ma tunnen mingit lōhna." ütles Adrian.

"See pole see mida ma mõtlesin." ütlesin ma pettunult.

"Ei, Elsie. Keegi on su majas käinud. See on vampiiri lõhn." ütles Adrian.

"M... mida?" ütlesin ma hirmunud näoga.

Ma tegin koheselt ukse lahti, Adrian tormas samal ajal sisse.

"Ema!? Mark?!" hüüdsin ma kartes.

"Elsie? On kõik korras? Ja kes see kena noormees veel on?" oli ema üllatunud.

Adrian teretas ning tormas see järel trepist ülesse.

"Oh, tohoh. Nii kiiresti lähevad teil asjad siis juba? Kas on kaitsevahendeid vaja?" küsis ema.

"Ugh, ema! Lõpeta! See ei ole midagi sellist." ütlesin ma ning läksin ka trepist ülesse.

Läksin oma tuppa ning Adrian oli seal, vaatamas mu peeglit.

"Elsie. Keegi on kirjutanud su peeglile ning mitte ainult keegi, vaid vampiir." ütles ta ja vaatas mulle tõsise pilguga otsa.

Peeglil oli järgmine sõnum: "Ma hoiatasin sind! "

"Oh ei. Mitte jälle!" ohkasin ma.

"Jälle? Kas keegi on varem ka sulle selliseid sõnumeid kirjutanud?" küsis Adrian.

"Jah. Alles üleeile reedel, oli keegi mu toa sassi ajanud ning peeglile kirjutanud: " Sa mängid tulega!" vastasin ma.

"See ei saa midagi head tähendada, Elsie. Keegi on sul jälil. Pole ka ime tegelikult." ütles Adrian.

"Hmm... Kimberly see olla ei saaks, sest ta pole vampiir. Oota, mida sa sellega silmas pead, et pole ka ime tegelikult?" küsisin ma.

" Pean silmas seda, et iga vampiir sooviks sinult verd imeda." ütles Adrian itsitades.

"Mismōttes?" küsisin ma.

" Su veretüüp on väga haruldane, AB-negatiivne." ütles Adrian.

"Oh, seega miks sa ei ime minult verd? Ma mõtlen, et sa saaksid ka mind kohe ära tappa kui sooviksid." küsisin ma uudishimulikult talle lähenedes.

"Kas sa oled loll või mängid lolli? Sest ma..." üritas Adrian oma lauset lõpetada kuni sisse tuli Mark.

"Oppa! Empsil oligi õigus. Sa oled endale poisi koju toonud!! Oo." ütles Mark sarkastiliselt.

" Ugh, Mark!!" ütlesin ma Markile.

" Jah, seda, et mul vist ongi aeg koju minna." ütles Adrian imelikult ning kõndis toast välja.

Ma saadsin ta uksest välja. Terve ülejäänud õhtu pärisid emps ja Mark minu käest Adriani kohta.

Väga nõme. Ma tean.

Kõik millele mõelda sain, oli Adrian. Ugh mis on see temas mis mind teda tahtma paneb?

****Jätkub...

Jällegi loodan, et teile meeldis :)