Kui ma jään

1 - Skylar

Mõned kuud tagasi

"Hei, Skylar!"

Vaatasin poissi, kes pitsakarbiga tagasi saabus. Naeratasin ning panin raamatu käest.

"Saidki lõpuks pitsa kätte."laususin ma.

"Aega võttis, aga asja sai. Ma olen kohe nälga suremas."ütles Zayn ning istus mu kõrvale lamamistoolile.

"Sama siin."ütlesin ma ja krabasin poisi käest tema esimese pitsatüki.

"Hei!"hüüatas poiss ning üritas pitsatükki tagasi saada.

Poiss tuli mulle sülle, kuid selleks ajaks olin pitsa juba kiiresti nahka pistnud. Muigasin.

"Säh sulle!"

Poiss ohkas. Vaatasin noormehe kurbadesse silmadesse.

"Mis on, Zayn?"küsisin ma.

"Ma ei tahaks tänast päeva ära rikkuda, aga... Ma lähen homme oma päris koju tagasi."lausus poiss vaikselt.

"Päriselt räägid või?"küsisin ma.

Noormees noogutas. "Ma ütlesin sulle kohe, et see ei saa pikalt jätkuda. Ma lihtsalt ei tahtnud sulle haiget teha."

"Ja siiski juhtus meie vahel kõik."sosistasin ma.

"Skylar... Anna andeks."sosistas ta.

"Mida ma pean sulle andestama?"

"Et see juhtus. Et meie juhtusime."

Raputasin pead. "Ei, ära ütle nii. See on kõige ilusam asi, mis minu elus siiani juhtunud on."

Zayn naeratas. Olin seda naeratust suve jooksul armastama hakanud. Ma ei tahtnud temast lahti lasta. Tõmbasin noormehe endale lähemale ning suudlesin teda. Just nüüd tundsin, kui väga ma teda vajan.

"Sky, mis sa arvad, kui läheks veel randa?"küsisis poiss pärast suudlust.

Noogutasin. "See meeldiks mulle."

Sõime vaikuses pitsat, kumbki kusagil kaugel, oma mõtetes. Pärast panime rannariided kotti ning sõitsime ratastega randa, mis oli juba meie kohaks saanud.

Ma ei teadnud, et 17-aastaselt on võimalik niimoodi armuda, kuid ma armusin. Zayn ütles kohe alguses, et kauaks ta siia ei jää ning ma teadsin, et pean oma südame kõvaks tegema.

Kuid mu rumal süda armus temasse siiski ja ma teadsin, et see polnud hea plaan.