Kui ma jään

2 - Phoebe

Vaatasin veel viimase hetke üle oma toale. See oli mulle mu seitsmeteist kümne aasta jooksul nii kalliks saanud, kuid nüüd oli aeg edasi kolida. Ema ja isa olid saanud hea tööpakkumise kolmesaja kilomeetri kaugusele väikesesse linna, lisaks koos uue töökohaga saavad ka kahekorruselise maja odava üüriga.

"Phoebe," karjus mu õde Skylar ja tormas mu tuppa sisse.

"Mis on?" panin oma viimased asjad kasti, mis veel kolimisautosse viimata oli.

"Ema ja isa viisid viimased asjad autosse ja kohe hakkame sõitma," lausus ta.

"Jah," ohkasin. "Sky, sa ei jää igatsema siinset elu?"

"Eks ikka," tõdes tüdruk. "kuid muutused võivad vahel isegi head teha."

Nõustusin oma õega ning andsin talle suure kasti, et ta selle autosse viiks, ise jäin veel oma tühja tuppa seisma.

Homme olen ma juba oma uues elukohas, uued inimesed ja kõik, lisaks ka veel koolivahetus. Pühkisin põskedelt pisara, mis sinna märkamatult kukkunud oli.

"Phoebe, tule juba!" karjus ema alumiselt korruselt.

Karjusin talle vastu, et kohe olen tulemas ning tõmbasin kiirelt oma põrandalt ühe laua lahti, haarasin sealt alt kaelaketi ning pistsin selle oma teksade taskusse. Selle kaelaketi oli mulle mu vanaema kinkinud, kuid ema pööras temaga tülli ja tema kinkitud asju ta enam näha ei tahtnud.. Me oleme varsti mitmesaja kilomeetri kaugusel, kuid oma vanaema ma enam iialgi näha ei saa. Ema ei aksepteeriks kunagi, et ma vanaemaga veel ühenduses olen.

Pool teest autosõidul oli juba läbitud, autos käis raadiost tulev muusika ainult. Isa sõitis, ema oli magama jäänud ning mina kuulasin muusikat. Ma ei tahtnud tegelikult ju üldse uude kohta minna, kuid see oli paratamatus. Nüüd tuli vaid loota, et kõik läheb paremaks.

Heitsin pilgu oma õele, kes mu kõrval istus. Tema telefoni ekraanile pilgu heites, märkasin, et ta ikka veel vaatab enda ja Zayni pilte. Mul on temast nii kahju, Zayn murdis ta südame, kuid ta ikka veel igatseb teda. Võibolla isegi, et armastab.