Kui ma jään

6 - Phoebe

Meie teed viisid Skylariga lahku, ohkasin ja läksin kappide juurde, et oma kott sinna pista. Ma ei saa aru, miks Skylar omale kappi ei tahtnud, ma küll ei oleks viitsinud igapäev oma kotti koos raskete õpikutega kaasas vedada.

Haarasin keemia õpiku ja pinali ning sulgesin oma kapi, kirjutasin igaksjuhuks ka kapi numbri kombinatsiooni telefoni üles. Kui meelest oleks läinud, oleksin pidanud nõmedalt raha maksma.

Mõne hetke pärast leidsingi üles klassiruumi, mis asus teisel korrusel. Hingasin tugevalt sisse-välja ja astusin klassi sisse. Enamus õpilasi polnud veel tulnud niiet ma ohkasin kergendatult ning astusin õpetaja laua juurde.

Noorem naine naeratas, kui mind märkas.

"Tere!" lausus ta õrnal häälel. "Phoebe jah?"

Noogutasin naisele.

"Selge, vali endale koht, meil pole siin eriti valitud kohti."

Tänasin naist ja otsustasin istuda peaaegu, et klassi taha nurka, akna äärde. Mõne mitu pärast käis kell, näitamaks tunni algust ja see hetk tormasid umbes pooled õpilased klassi. Keegi mulle isegi oma pilku ei pööranud, seega olin ma rahul. Mulle ja Skylarile ei meeldinud kunagi tähelepanu keskpunktis olla, see oli ainus sama asi meie puhul. Kuigi ometigi olime me kaksikud.

"Khm," köhatas keegi mu kohalt.

Tulin kiirelt mõttest välja ja vaatasin enda kõrvale. Seal seisis see sama ilusa stiiliga poiss, pargist. Kahju, et ma ei mäleta, mis nime pidi teda Zayn kutsunud oli.

"Mis?" pomisesin.

"See on minu koht, muideks," urises poiss läbi hammaste.

"Õpetaja ütles, et siin pole teil kindlaid kohti," kehitasin õlgu, ega plaaninudki oma kohta muuta.

"Tule eest," ohkas ta.

Mis tal järsku hakkas? Eile oli küll liigagi sõbralik.

"Ei tule," avasin koha vahetamise asemel õpiku, sellelt leheküljelt, mis õpetaja oli tahvlile kirjutanud.

"Sa kahetsed seda!" urises ta taas. "Me näeme veel, Phoebe!"

Kuradi Zayn! Pidi ta mu nime talle ütlema..Selle asemel, et unustada meid.

"Tore, pargipoiss!"

Kutt ohkas ja istus minust paari pingi kaugusele. Alles nüüd märkasin, et pooled õpilased mu ümber jõllitasid mind. Tore, tähelepanu keskpunkt teenitud!
Üritasin teisi ignoreerida ning keskendusin keemiale, mida ma nagunii ei osanud.

Kui tund läbi sai, haarasin oma asjad ning kiirustasin klassist välja. Viskasin kiirelt oma keemia asjad kappi ja haarasin sealt matemaatika omad. Tore, kaks kõige jubedamat tundi järjest, mul oli lausa mõtetes esimese päeva ülelaskmine.

"Hei!" lausus punaste juustega tüdruk, kui ma matemaatika klassi ukse taha istusin.

"Ee, hei?" vaatasin talle otsa.

"Sa tõsiselt hakkasid talle vastu?"

"Kellele?" ei saanud ma tüdrukust aru.

"Harryle."

Ahjaa, ta nimi oligi Harry. Selleks teda Zayn kutsuski.

"Nagu õpetaja ise ütles, et kindlaid kohtasi pole," kehitasin õlgu.

"Ma hoiatan sind lihtsalt, Harryle peavad kõik alluma, ta keerab su elu perse muidu," sosistas tüdruk mulle. "Ta nagu jumal siin."

"No, võrdsus peab olema, ei ole ta mingi jumal," urisesin vihast.

Tore! Esimesel päeval teenisin endale juba vihavaenlase.. Mulle meeldib siin koolis nii väga.