Kui ma jään

4 - Phoebe

Olin viimased asjad lahti pakkinud ja sain lõpuks puhata, kolimine tekitas ikka mõnusa stressi.

"Phoebe!" hõikas mu ema ja astus mu tuppa sisse.

"Jah?"

"Me lähme kõik toidupoodi, kas sa oled ka tulemas?"

"Ma ei jõua," pomisesin ja viskasin ennast voodile pikali.

"No olgu, kui välja lähed, siis sinu võti on esikus."

Noogutasin ning otsustasin ennast korda teha. Käisin kiirelt pesus ja tegin kerge meigi, see polnud võib olla isegi halb mõte minna jalutama, seega ma tõmbasin omale suure musta pusa selga ja mustad lõhkised teksad jalga.

Esikust haarasin oma võtme, panin tossud jalga ja suundusin majast välja, ma ei tundnud siinset kanti, seega otsustasin kõndida lihtsalt mööda tänavat, et näha, mis siin kandis üldse on.

Mõne aja pärast olingi jõudnud parki, otsustasin pingile maha istuda ning siinset loodust nautida. See linn oli nagu unelmates, rahulik väike paik, kus oli palju puid ja pargis ka paar tiiki.

"Hei-hei," kõlas mu kõrvalt järsku kellegi tume hääl.

Ma ehmatasin ning olin valmis juba jooksma, kui keegi naerma hakkas. Minu kõrval seisis pikk poiss, lokkis juuste ja roheliste silmadega.

"Ma ei tahtnud ehmatada," naeris noormees, "mõtlesin tutvust teha."

"Mingi lambist hakkad iga võõra neiuga tutvust tegema või?" turtsatasin. "ja neid ehmatama?"

"Ei-ei," istus poiss mu kõrvale. "ma tunnen paljusi noori siin linnas, aga sind pole ma kunagi näinud."

"See linn on suur ka, et sa kõiki siin tunneks," kortsutasin kulmu.

"Nii suur ka pole," naeratas ta. "kus koolist oled siis?"

Ohkasin ja nimetasin kooli nime, kuhu homme esimest päeva pidin minema.

"Ma käin ka seal ja ma võin vanduda, et pole sind seal ennem näinud," mõtiskles poiss.

"Jah, sinu võit," naersin. "homme on esimene päev."

Ma isegi ei tea, kas olin ehmatunud poisi käitumisest või vaimustuses, et juba tutvusi tegin. Tavaliselt ma paljudega oma eelmisest koolist ei suhelnud.

"No, ma soovin edu sulle," muigas ta.

"Tänan," pomisesin pigem omaette ja tõusin pingilt.
Parem mõte oleks olnud koju minna, ma pole tutvuste loomises kõige parim. Suutsin alati midagi piinliku korraldada.

"Juba lähed?" uuris ta ja tõusis samuti püsti. Ma võisin vanduda, et ta riietusstiil oli ilus, huvitav kas siin linnas käivad teised poisid ka nii riides nagu tema? Ta mustad teksad ja valge särk sobisid temale võrratult.

"Jah,"

Ta hakkas juba midagi vastu ütlema, kui järsku kuulsin enda seljatagant kellegi häält.

"Harry!" karjus keegi.

Kas see oligi siis selle poisi nimi?

Sammus jõudsid aina lähemale ja järsku seisis mu kõrval tema.. Zayn. Ma vannun, et tapan selle venna, ta murdis mu õe südame.

"Phoebe?" ehmatas Zayn. "mis sa siin teed?"

"Tead, Zayn!" vihastasin. "Ma vannun, et sa saad oma kättemaksu!"

Nende sõnadega kõndisin ma pargist minema, jättes poisid segadusse. Ainus mõte, mis mu peast läbi käis oli see, et Skylar ei tohi teada, et Zayn siin on. See lõhub mu õe ja ma teen kõike, et temaga kõik korras oleks.