Mind on 6 (eesti keeles)

I - Proloog

Reede õhtu - mis aeg nädalast ütleb inimese kohta rohkem, kui just see? Kui ollakse kuskil suvalises klubis, kuhu sissesaamiseks pidi ootama 2 tundi ning kohale jõudes pole võimalik valju muusika tõttu ühtegi sõna vahetada ja ainukeseks võimalikuks tegevuseks jääb end täis juua ning kellelegi suvalisele keelt kõrva ajada, mida kogu ülejäänud nädalavahetus kahetsetakse (kui mitte kogu elu), on tegemist mõttetu elu raiskava sõltlasega, kes 20 aasta pärast avastab end pankrotis olemast ja oma vaba aega täitmast raha palumisega põhikoolis olevatelt tuttavatelt, et mingilgi määral hakkama saada. Kui passitakse kella kümneni õhtul tööl mitte selle pärast, et muidu ei elaks ära, vaid selletõttu, et on suudetud end maha müüa mõnele manipuleerivale suurfirmale, kes ähvardab vallandamisega, kui järgmise päeva hommikuks pole 200 leheküljeline paberihunnik üle vaadatud, mis kõige tõenäolisemalt veel sel samal nädalal ära visatakse, sest kuskil 132. leheküljel oli sõna "Klient" kirjutatud "Kleint", on tegemist odava laiskvorstiga, kes ei suuda või ei viitsi elult nõuda seda, mida ta tegelikult 20 aastat koolis orjamise eest väärt on. Või kui ollakse kell pool kaksteist koos lapsepõlve sõbraga suhteliselt odava (ja seetõttu ka haisva) takso tagaistmel, sest juba piisavalt kõrget iga iseseisva elu alustamiseks omades on siiski otsustatud vanemate juurde jääma, kes elavad kohas, kuhu bussid lõpetasid kell 11 sõitmise ja selle peale ei jõutud puhtalt sellepärast, et on otsustatud olla sõbralik oma lähikondlaste vastu, kuigi see taksosõit ei päästnud enam midagi, sest pärast 18 aastat üksteise tundmist on nad teineteist kõrini tüüdanud ja taksos vaikitakse nagu kuldpulmi tähistav abielupaar hommikusöögilauas, on tegemist ei kellegi muuga kui Thomasega.

Tänu äsja süütatud neoonlampidele südalinnas ning hubaselt soojale taksole ei suuda ta eriti silmi lahti hoida. Aknast silmipimestavalt helendavad tulukesed mõjuvad samal ajal mingil määral hüpnotiseerivana ning millelegi mõelda (veel vähem analüüsida) on peaaegu võimatu. Poolunes meenuvad Thomasele äsja kinos nähtud õudusfilmi kõige õõvastavamad stseenid ning aina uuesti kerib ta mälu tagasi hetke, kus Seth, olles äsja avastanud rahakoti puudumise, hiirvaiksel tänaval ootamatult valjusti "EI!" karjub. Veel viimased energiavarud kokkuvõttes üritab Thomas endamisi arvutada praegust kaugust lõpppunktist, kui nad viimasest bussist poleks maha jäänud. Jõudnud vastuseni kirub ta hetkeks kõrvalistmel juba magavat Sethi, kes oma hajameelse olekuga rahakoti oli kinno jätnud. Seejärel toetab Thomas oma pea aknale ja, üritades eirata ebameeldivat vibreerimist, magama jääb. Äkki peaks taksomeetrit jälgima? suudab ta veel enne uinumist mõelda, kuid pea on võimatult raskeks muutunud ja makstav summa jääb seega kilomeetrite kauguseks probleemiks.

Thomase ärgates juba unustatud unenäo lõpetab vali takso pidurdamisel tekkinud krigin, mis ka Sethi üles äratab, kes sügavamast unest tõusnuna arusaamatult ringi vaatab, üritades meenutada kus ja miks ta on. Thomasel, kes on oma koduteed läbinud tuhandeid kordi, võtab ainult üks hetk arusaamiseks, kui kaugele takso jõudnud on, ning teine hetk mõistmiseks, et pidurduskoht on ebatraditsioonilises kohas. Segaduses vaatab ta takso esiaknast välja, lootes leida sealt teetööde märki, vales kohas laaberdavat jalakäijat või ohutuledega keset teed seisvat oma elu ära elanud autot. Enda eest leiab ta aga süsimusta läikiva Mercedese, mis seisis näoga vastassuunavööndis. Takso eredad esituled peegeldusid eesolevalt autolt, raskendades sellega Thomase jälgimist. Vaevalt suudab ta kissis silmadega näha autorooli taga istuvat ülikonnas meest, kes surmtõsise näoga taksojuhti jälgib.

Ärritunud taksojuht lasi käed roolist lahti ja ajas need kõrgel enda ees laiali žestikuleerides küsimust "Mis toimub?". Saamata vastust, pomises ta midagi enda ette ja siis surus vihast roolikeskosa alla, äratades signaaliga Sethi nüüd korralikult üles, kes arvatavasti oli otsustanud uuesti magama jääda. 

Mõneks hetkeks oli nagu kogu maailm seisma jäänud, kuid siis avas ülikonnas mees autoukse ja tuli sujuva liigutusega masinast välja. Ta sulges ukse enda järel kerge lükkega, kuid ilma mingisuguse helita, ja kõndis, üks käsi põues, taksojuhi akna poole. Taksojuht ülikonnas mehe käiku ette aimates lasi varakult juba enda akna alla ja esitas talle agresiivselt sama küsimuse, mida ta enne käeliigutusega küsida proovis. Ülikonnas mees, jõudnud taksojuhi akna juurde, kummardas, et näha kogu takso sisemust. Seejäral paljastas ta põues peidetud käe ja kõigile ehmatuseks hoidis ta seal sarnaselt enda autoga läikivat tukki, mis raske ja kahuriga võrreldavalt võimas tundus. Enne, kui keegi kolmest taksosolijast mõne korraliku küsimuse oma peas valmis oli konstrueerida jõudnud, käis lask ja sellele järgnev tuhm müts, mis oli põhjustatud taksojuhi tuima keha kõrvalistuja kohale kukkumisest.

MIS JUST JUHTUS? oli ainuke küsimus, mida Thomas enne järgnevaid sündmusi oma mõttes küsida jõudis.