Mind on 6 (eesti keeles)

I - Esimene päev

1

„Kas need on kõik sinu joonistatud?" 

„Jah." 

„Poiss, sul on annet. Kaua sa umbes ühte sellist joonistad?" 

„Ma üritan paari tunniga hakkama saada. Vahel, kui väga kehv päev on ja käsi selliseid jooni teha ei taha, nagu mul peas on, siis võib kauem aega võtta." 

„Paari tunniga? Tõesti? Ja täitsa ise?" 

„Jah, täitsa ise." 

„Tead mis? Ma soovin sult ühte ära osta." 

„Ma tegelikult ei müü oma joonistusi. Aga te võite siiski mulle annetada ja ma annan tänutäheks teile ühe pildi." 

„Ma ei mõista."' 

„Vahet pole." 

Tädike jäi juhmi näoga vahtima. 

„Aga teile teen ma täna erandi ja müün." 

„Olgu. Kuidas oleks sellega?" 

„Ei, te valige rahulikult välja, ma joonistan seda edasi." 

„Jah, jah." 

Jõudsin kõigest paar kriipsu teha, kui tädike oli juba pildi välja valinud. 

„Mulle ikka kohutavalt meeldib see siin." 

„Ei-jaa, see on väga ilus pilt. Soovite siis seda osta?" 

„Ma arvan küll. Las ma vaatan," ütles ta käekotist rahakotti võttes, „mul on siin ainult üks kahekümnene. Ma võin panka minna ja ..." 

„Sellest piisab küll ma arvan." 

„Kas seda ei ole liiga vähe nii ilusa pildi eest?" 

„Ei, ei, ei. Seda on täpselt parajalt." 

„No olgu."  

Ta ulatas mulle 20se rahatähe. 

„Aitäh," ütlesin. 

„Palun-palun. Tänud pildi eest," ütles tädike edasi kõndides, „ja ikka joonista edasi!" 

(♫)

„Kindlasti!" hüüdsin naeratades ja kohe, kui ta oli kuklaga minu poole keeranud, muutusin jälle tõsiseks. Mitte, et mul selle tädikese vastu midagi olnud oleks. Viimasel ajal tunnevad väga vähesed huvi mu joonistuste vastu. Hea kui nädalas paar tükki müüdud saan. Lihtsalt, see joonistamine hakkab vaikselt juba ära tüütama. Ma olen joonistanud kuid täpselt sama stiili - kogu maailm, mille ma maha joonistan, must-valge ja mõni vihmavari või auto kena erkpunane. Peaks lihtsalt fantaasiat kasutades joonistama hakkama, võib-olla isegi maalima. Ja siis kuskil internetipoes pildid maha müüma odavamalt, kui teised seda teevad. Ma saan igalt pildilt kindlasti oma neli korda vähem raha. See-eest aga müün neid rohkem. Või kas müün? 

Igatahes, mulle aitab tänaseks. Olen siin juba ligi 4 tundi istunud. Pimedaks hakkab ka vaikselt minema. Peaks eksamiteks õppima hakkama. Nendeni on kõigest 2 nädalat. Arvatavasti jätan õppimise viimasele päevale nii, nagu kogu mu ülejäänud klass plaanib. Samas kogu ülejäänud klass läheb parimal juhul nelja peale välja. Mina võiksin ikkagi viie saada. Kui kogu riik teeb täpselt ühte ja sama eksamit, siis ei saa see ju väga raske olla. 

Võtsin molberti kaenla alla ja hakkasin kodu poole liikuma. Kesklinnas on väga mugav elada - kõik on nii lähedal. Ei pea kuhugi kaugele sõitma. Transport ongi vist peamine põhjus, miks mu vanemad otsustasid lõpuks mulle siin ühetoalise korteri üürida. Nad ei taha, et ma enam nii hilja liikleks või taksoga sõidaks. Õnnetusest on juba 2 kuud möödas. Mu pea hakkab vaikselt endist välimust tagasi saama. Nojah, ega ma ise ka enam eriti hea meelega taksosse ei istu. Eriti veel suvalisse. 

2

Ma jõudsin koju umbes kell 8. Viskasin siis molberti nurka, panin joonistused lauale ja heitsin läpakaga voodisse pikali. Ah õigus, ma pidin õppima hakkama. Vahet pole, mul on veel 2 tundi magamaminekuni aega. Üle tunni aja ma ikkagi ei õpi, seega küll ma veel jõuan. Lihtsalt vaatan oma meilid üle, login msn'i, vaatan YouTube's uued videod ära ... 

Kell on juba 11? Ma alles viskasin ennast pikali ja avasin läpaka ... Ja ma pole veel õppimagi hakanud. See jääb siis jälle tegemata. Peaks homme natuke varem üles ärkama ja midagigi esimesteks tundideks ära tegema. Ülejäänu saab kuskilt maha vaadata. 

Tahaks enne magamaminekut veel süüa ka midagi. Aga muidugi olen ma kõik kapis leiduva, mida kohe tarbida saaks, ära söönud. Päris seapraadi ma ka tegema ei hakka, isegi kui ma oskaks. Oh jah, lähen siis tühja kõhuga magama. Nagu alati.