Mind on 6 (eesti keeles)

I - Teine päev (3. osa)

5

Jõudsime ühe suure ehitise juurde, mis ei näinud väljast poolt välja nagu haigla. Seda ei ümbritsenud kiirabiautod, sellel polnud suuremat sorti parklat. Ka maja polnud üleni valge ja kandiline. Pigem meenutas see mõnda renoveerimata riigihoonet. See oli üpris massiivne. Paistis ristkülikukujulise põhjaplaaniga, aga ma nägin ainult tänavapoolset seina. Sellel oli kolm korrust ning vist ka katusekorrus, sest sealt ulatusid aknad välja. Maja ise oli selline rohelise ja beeži segu. Mu värvitaju ei suutnud sellele nime leida.

Jätsime isa autosse ja läksime majja. Seestpoolt oli maja pigem ikkagi haigla moodi. Seinad olid valged ja kõikides kohtades põlesid tuled. Järjekorras istumiseks olid olemas ebamugavad toolid, mis pärinesid umbes samast ajastust, nagu majagi. Aga nende mugavust me nautida ei saanud, sest järjekord puudus. Kujutan ette, et neid läheb alles kella kuue paiku vaja, kui inimesed töö lõpetavad ja oma lähe-dasi vaatama tulevad. Hetkel oli kell alles kaks.

„Tere!“ alustas ema retseptsiooniga rääkimist, „Meil oli aeg kokkulepitud doktor Wagneriga.“

„Selge. Ja teie olete?“

„Me rääkisime temaga enne telefonis Thomas Septimusest.“

„Olgu, ma annan teate edasi. Oodake üks hetk.“

Ta võttis telefoni kätte ja rääkis minust arstile. Samal ajal tuli üks õdedest maja seesmisest uksest välja ja ma nägin korra ruumi, kus patsiendid olid. Ma ei näinud küll palju, aga seina ääres oli toolide rivi, kus istusid paar vanainimest ja rääkisid omavahel. Nad ei paistnud haiged välja. Ausalt öeldes paistsid nad isegi väga normaalsed välja. Haiget reetis see, et ühel neist oli heleroheline kittel seljas. Vanatädi nägu oli rõõmus. Selle mehe nägu, kellega ta rääkis, ma ei näinud. Tagapool istus ka helerohelistes kitlites inimesi, aga ma ei jõudnud nendesse süveneda. Uks vajus aeglaselt kinni.

„Doktor Wagner ootab teid ruumis 113,“ oli retseptsionist kõnega lõpetanud, „Minge siit uksest edasi ja hoidke vasakule.“

Ta ei juhatanud meid läbi selle toa, mida ma just piiluda olin saanud. See koridor, kus Wagneri kabinet pidi olema, asus eraldatud alas. See nägi rohkem välja nagu polikliiniku osakond, kuhu lähevad ainult nii-öelda vabad inimesed. Tegelikult võib ka praegu olla mingisugune siesta moment ja kõik haiged magavad või vaatavad oma toas rahulikult telekat. Kas siin on igas toas telekas? Praegu on 2012, vanasid kastiga telekaid peaks tegelikult kuskilt laost tasuta saama.

Ruum 113, suur valge uks ja selle peal silt „Dr. Wagner“. Mu ema koputas sellele ja jäi seistes ootama. Ma olen harjunud sellega, et haiglas peab umbes pool tundi ootama, kuni sind jutule võetakse ja istusin maha. Aga see pole tavaline haigla ja Wagner tegi ukse lahti peaaegu hetkega, nagu ta oleks ukse taga oodanud kuni keegi koputab. Nii pidin ma kohe, kui sain tooli puudutada, sealt püsti tõusma, et teda tervitada.

„Tere, teie olete Thomas Septimus?“

„Jah, vastasin.“

„Selge, astuge edasi. Te võite siia jääda kui soovite,“ ütles ta ema poole vaadates.

„Ei, ma parema meelega tuleks ka sisse.“

„Jah, kui Thomasel midagi selle vastu pole.“

„Ei, ei ole,“ vastasin ja astusin tuppa sisse, kui arst oli ukse natuke rohkem lahti teinud.

Ta sulges ukse ema selja taga, võttis oma laua pealt märkmiku ja istus oma toolile. Ta palus emal ühele pingitaolisele asjale seina äärde istuda ja mul teisele poole lauda.

See kabinet meenutas mõnda arsti kabinetti odavamas haiglast või polikliinikus. See polnud selline, nagu on psühholoogidel filmides, kus kaugemas seinas on laud ja toa keskel on paar tugitooli ja diivan, kus inimene lamades oma muresid kurdab. See tuba siin oli nii nagu ka koridorid - seinad valged ja puhtad. Tuba täitis odav kontorimööbel, paar istumiskohta ja raamaturiiul, mis oli täis rohkem kaustikuid kui raamatuid, kuid ka neid leidus seal. Arsti lauapealne oli väga korras. Paberid olid kõik ühes kuhjas lauanurgal ja paar tükki eraldi, nii et neid täita või midagi sellist saaks. Lisaks oli seal arvuti, kus tal oli ees mingi tabel, laualamp ja pilt, kus ta oma naisega koos oli. Huvitav, et seal pildil lapsi polnud, sest mees ise nägi välja neljakümnendates. Toa tegi omapäraseks see, et selles oli väga palju taimi. Juba aknalaual oli neid viis-kuus potitäit erinevates suurustes. Lisaks olid paar puu moodi taime nendes nurkades, mis vabad olid ning ma nägin raamaturiiulitel ka kaktuseid.