Mind on 6 (eesti keeles)

Eellugu - 1. osa

„See oli õudukas?“

„Hollywood, mis teha. Davai, hakkame liikuma. Sul pole vaja teada, kes ilusat tüdrukut nr. 2 mängis.“

Oli laupäeva õhtu. Või öö. Oleneb, mis elu elad. Osa ühiskonnast võib sellisel kellaajal alles ärgata. Et alustada oma tavalist, kuid samas mitte nii tavalist tööpäeva, võttes arvesse, et see on öösel. Lihtsam on öelda, et oli laupäeva hilisõhtu natuke, peale ühteteist. Ma ei käi enamjaolt nii hilja kinos. Kuid  kuna mul on küljes mingi viga, et pean ära nägema kõik filmid, mida kohalik kino jõuab endale osta, siis nii sattusin ka sellele peale. Kahjuks olin maha maganud tippajastu, kus seda  filmi ka normaalsel kellaajal näidati. Oh jah. Ei, vahelduseks sobib  väljas olla ka peale kella ühteteist.

Kõige suurem mure öökinoga on transport - bussid lõpetavad liikumise pool kaksteist öösel. Seega oli meil - minul ja tädipojal Stenil, keda ma pigem nimetaks lihtsalt vennaks, sest ma olen teadnud teda terve oma elu välja arvatud mu esimene elukuu, kus teda veel sündinud polnud - aega umbes 15 minutit, et jõuda kinost bussini. Piisavalt, arvestades, et sinna on jalutada vaid mõni minut.

„Davai. Ma tahan vetsus ka ära käia,“ ütles Sten.

Okei, nüüd ma kiirustaks. Kuigi Sten näeb välja ja käitub muidu täitsa mehe moodi, siis oma asjade ajamisel on ta (ma ei ole seksist) tüüpiline naine. Ma ei saa aru kuidas tal õnnestub käsi pesta peegli ees oma 5 minutit. Sama aja sees  jõuab keskmine inimene kraani ette astuda; keerata kraan liiga suurele survele, nii et pükstele jääb päris kena loik; paanikasse sattuda; maha rahuneda; kõigepealt üritada seda salvrätikuga kuivatada; aru saada, et see ei toimi; mõelda välja plaan B, mis enamjaolt sisaldab fööni; avastada, et föönid on tegelikult kõikides WCdes liiga kõrgele asetatud; leida kuskilt nurgast prügikast, mille peal saab seista; rahulikult kuivatada ennast ja lõpuks venitada T-särk veel nii madalale, et see kataks  igaks juhuks kunagise märja ala pükstel. Võib-olla see juhtubki temaga kogu aeg?

Imekombel tal ei läinudki üle viie minuti, kõigest neli. Hea seegi.

„Rahune maha, bussini on veel mingi kümme minutit,“ ütles ta käsi pükstesse kuivatades.

„Seitse siiski.“

„Mida iganes.“

Hakkasime viimaks poolkiirkõnnis peatuse poole liikuma . Kevade kohta oli isegi päris soe ilm, kuigi lehti  veel puudel polnud. Jopet võis isegi tasapisi koju jätma hakata, et see asendada mõne soojema pusaga. Seda muidugi, kui sa päeval väljas oled ja natuke sooja ka teed. Hea, et ma täna jopet koju ei jätnud. Ma kardan kohutavalt külma. Vahel kutsun ennast isegi kõigusoojaseks. Kui temperatuur väljas langeb alla 15 kraadi  ja mul pole jopet seljas, siis mu hambad lülitavad automaatselt toast väljudes enda mootori sisse.

Peatusesse jõudes oli veel mõni minut aega. Mitte parim variant, aga vähemalt jõudsime. Imestasin, et peale meid ootas paar inimest veel bussi. Ma olen kogu aeg arvanud, et viimased bussid on täiesti tühjad. Ehk kui sa istud esimeses peatuses peale ja sõidad lõpp-peatusesse, siis parimal juhul näed  kaht kaasliiklejat. Ega ma viimaste busside peale tihti ei satu ka. Enne tänast olin varem sattunud vaid ühele. Siis oli see juhuslik. Polnud ennast viimasele bussile plaaninud. Viimane buss oli lihtsalt esimene, mis mind peale võttis.

„EI!“ karjus Sten.

„Mida?“

„Mine … Ma jätsin oma rahakoti kinno.“

„Mis mõttes?“

„Ma võtsin selle taskust välja, et mul mugavam istuda oleks, ja panin ta joogitopsi auku ning jätsingi ta sinna.“

„Sa oled ikka hea mees.“

„Ma ei tea, ma lähen toon ta ära. Sa võid bussi peale minna. Ma lähen ise taksoga.“

„Ma ei tea.“

Kas minna bussiga või mitte?

„Suva ma tulen ka taksoga siis.“

Niisiis me kõndisime jälle kinno. Millegipärast kiiremini kui enne. Enam polnud ju tegelikult midagi kaotada. Me oleks võinud isegi roomates kinno minna ning ikka enne uste sulgemist kohale jõuda. Kindlasti mõni film veel käib. Ikka tuleb vahel ju tahtmine kell 12 öösel kinno minna.

Rahakoti tagasisaamisega läks isegi hästi. Selleks ajaks, kui me kinno jõudsime, oli see koristajate poolt leitud. Tuvastamine polnud ka raske, sest peale isikut tõendava dokumendi on Stenil oma rahakotis veel tüdruku, ema vms asemel enda pilt. Mitte mingi passipilt, mida võib isegi vaja minna, vaid ise endast tehtud päikeseprillidega naeratamas pilt. Jah, ta on imelik. Samas, ta ise väidab, et selle pildi saab ta kunagi mingile suvalisele tüdrukule kuskil peol anda, kirjutades pildile juurde enda numbri. Sellel on isegi mõte olemas, kuid ma annaks lihtsalt mingi paberilipiku, kui vaja peaks minema.

Me kõndisime kinost välja, et seal taksot oodata, kui selle tellitud saame.

„Sul mõni taksonumber on?“ küsis ta.

„Jah.“

Mul oli neid üks kord vaja, kui ma mingilt kooli ürituselt kell 1 öösel koju tahtsin tulla. Helistasin.

„Keegi ei võta vastu.“

„Me võime ka …“

„Oota, mul on üks number veel.“

Keegi võttis peale kahte tooni vastu.

„Tere, sooviks taksot kino …“

„Vabandust, meil on hetkel kõik autod kinni. Kui te ootaksite pool tundi, siis peaks mõni vabanema.“

„Eh. Okei, ma ootan.“

„Me võime ka sellesse istuda,“ ütles Sten, osutades äsja meie ette sõitnud firmamärgita taksole. Sellel oli lihtsalt hinnakiri uksel ja põlev kollane taksotuluke katusel.

„On see odav?“ küsisin

„Ma ei tea, hinnakirja järgi paistab küll.“

„Suva, istume siis sisse.“

See oli isegi päris korralik takso. Selle istmed olid puhtad ja ei haisenud ning juht tundus olevat normaalses olekus. Ma arvan, et ma poleks isegi tellides nii head saanud. Muidugi panin turvavöö peale. Ma ei tea miks.  Võiks tegelikult korragi natukerebelit mängida ja teha midagi vastupidiselt õpetatule.

„Sa paned taksos turvavöö peale?“ küsis Sten.

„Jah.“

„Miks?“

„Ma ei tea, mul on imelik autos istuda, kui vööd peal pole.“

„Kuhu sõidame?“ küsis taksojuht.

Ma ütlesin talle oma aadressi ja jäin niisama kaugusesse vaatama. Linn näeb öösel hoopis teistsugune välja, kui päeval. Nagu oleksid täiesti teises kohas. Kõik need neoonvärvid jms. Mul poleks selle vastu midagi, kui  mingi aja tagant polaaröö oleks. Pool ja pool aastat oleks halb variant. Kasvõi nädal aega pidevat pimedust oleks hea. Samas, pimedus teeb meid kõiki unisemaks, mistõttu töökvaliteet …

Takso tõmbas külje ette. Me olime kõigest mõnisada meetrit sõitnud. Keset teed oli risti auto, mis nägi välja üpris luksuslik ja läikiv tänavavalgustuse käes. Juhi kohalt väljus mees, käsi põues. Vaatasin korra Steni poole. Ka temal oli ees sama nägu, mis mul- kohkunud, kuid samas uudishimulik. Mees võõrast autost kõndis taksojuhi ukse juurde. Taksojuht lasi akna alla ja küsis: „Mis toimub?“

Võõras mees vabastas sekundi murdosa jooksul põuest käe, tõmmates sealt välja minu jaoks tundmatu relva. Ma ütleks selle kohta lihtsalt püstol, kuigi ma tean, et see on vale. Sama kiiresti kui ta selle välja tõmbas, vajutas ta ka päästikule ja kohutavalt valju paugu saatel lendas taksojuht kõrvalistuja toolile surnult maha.