See on Kolmanda päeva esimene alapeatükk, mis on olemas ka järgmisel lehel. See avaldatud 2 nädalat enne Kolmandat päeva.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ärkasin kellegi köhimise peale. Ehmatasin, kui ma nägin enda ees seismas natuke ülekaalulist valgetes riietes naist, kes mu voodi juures askeldas. Tavaliselt ma ärkan üles üksinda enda toas ja keegi ei näe mind magamas. Natuke häiriv mõelda, kuidas keegi sind jõllitab samal ajal kui ise täiesti abitult oma unenägude maal rändad.
„Tore, sa oled ka lõpuks üleval. Arvasin et sa ei tõusegi üles,“ hakkas ta rääkima mu patja kohendades.
„Vabandust, eilne päev oli üpris kohutav. Mitte negatiivselt. Lihtsalt nii palju sai tehtud,“ reageerisin kinnisilmi. Tundsin ennast veel pooleldi unes olevat.
„Eile sa polnud üldse aktiivne. Võrreldes näiteks üleeilsega.“
Mu ringutamine peatus hetkega. Sama kiiresti nagu kadus uni mu silmist, mis olid nüüd pärani lahti, ahmides ümbrust. Üleeilsega? See juhtus jälle? Ma olen jälle mingi osa oma elust maha maganud? Kui kaua see oli nüüd kestnud?
„Oh ei, sa jälle ei mäleta?“ küsis naine.
„Paistab, et mitte,“ vastasin enda ümbrust vaadates. Ma polnud enam samas palatis kus ma olin magama jäänud. See oli teistsugune. Siin oli ikka kaks voodit, kuid see koht oli natuke rohkem kodusem. Seinad olid beežid ja natuke oli rohkem mööblit toas. Paar öökappi ja üks väiksem laud, millel olevas vaasis oli kunstlillede kimp.
„Ja nii iga hommik,“ ütles ta silmi pööritades, „Ära väga paanikasse satu. Istu siin rahulikult kuni arst tuleb.“
„Olgu.“
Ta lahkus ja keeras ukse enda järel lukku. Milleks küll? Kas mul peaks olema plaanis kuskile joosta?
Soovisin tuba teise nurga alt näha. Viskasin endalt teki pealt ja tõusin püsti. Mul polnud enam see rõve roheline kittel seljas. Mul olid oma riided. Mu kehalise kasvatuse dressid ja mingi suvaline T-särk, mille ma kunagi väga ammu kuskilt turult ostsin mingil lollakal põhjusel. Vähemalt see oli kodune seljas. Mu püksid ei seisnud normaalselt üleval – tahtsid kohe peale tõusmist maha vajuda. Lähemal uurimisel avastasin, et mul pole pükstel paela enam. Tore. Ma hakkan juba vaikselt seda vähemalt seljas püsivat kitlit igatsema. Vähemalt ma ei peaks käsi puusal ringi siis kõndima.
Tuba oli ehituselt ja suuruselt umbes sama. Midagi väga erilist selle juures polnud. Loomulikult ma ei leidnud peale riiete ühtegi endale kuuluvat asja. Ju nad on need koos selle paelaga ära võtnud.
Ainuke asi mis oli eelmise toaga totaalselt erinev oli aknast vaade. Ma polnud enam keset südalinna. Aknast ma nägin platsi, mida piiras kõrge traataed ja selle taga lõputu mets. Kus ma olen?
BINABASA MO ANG
Mind on 6 (eesti keeles)
Mystery / ThrillerHetk, kus saame aru, et täna võib olla Meie viimane päev, on hetk, mis lõhub ära kõik takistused meie peas, et Me oleks vabad tegemaks kõike seda, mida oleme ihaldanud aastaid. [...] "Äkki on aeg anda Meie unistustele tiivad?" [...]
