Saatus \\ 5sos

20. osa

Täis Calumi tweedid :,D

Omk 4k lugemist suured tänud ;)

Igatahes siit tuleb selle raamatu viimane osa :)

Järgmise raamatu nimi on "Sõltuvus".

Ma tean, et see ei ole originaalne, sest olen kuulnud veel kahest jutust selle nimega, aga ma mõtlesin selle nime juba Augustis välja :D

*****

Päike tõusis aina kõrgemale ja ilm läks palavaks. Mikey mängis telefonis ja bussist oli kosta Lizi ja mu ema hääli. Kõik teised magasid.

Võtsin taskust telefoni ja vaatasin kella:"Mikey, ärata Calum üles, ma lähen bussi."

Kangutasin ukse lahti ja laususin uniselt, kuid kõvasti: "Hommik!"

Koheselt oli kuulda, kuidas kõik ringutasid.

"Me peaks ennast vaikselt korda sättima ja hakkama minema." Lausus Liz.

"Kus Calum ja Michael on? Küsis ema.

"Väljas." Vastasin ning näitasin näpuga ukse poole.

Liz läks rooli taha ja ema ajas poisid sisse. Mina, Hanna, Mikey ja Ashton olime üleval. Teised magasid edasi.

Vaatasin mööduvaid puid ja rannaäärt. Vaatasin Ashtonile otsa, kes muigas. Muigasin talle vastu.

*

"Pange riidese, kiire on!" Kamandas Liz neid, kes magasid.

"Türa, Luke, mis ma selga panen!"

"Lase mul riidesse panna."Torises poiss.

"Need on minu püksid!" Hüüdis Calum ja osutas pükste peale, mida Luke hakkas endale jalga tõmbama.

"Ei ole!" Vaidles poiss enesekindlalt.

"On küll! Need on sinu omad." Viskas Calum enda voodist teise paari pükse.

*

Astusime hotelli sisse ja nägime isa fuajees.

"Isa!" Karjusin ja jooksin ta juurde. Isa tõstis pilgu ajalehelt ning naeratas.

"Ah?" Jäi Luke järgi vaatama,"Kas see oli nali või sa oled hulluks läinud?"

"Mitte kumbki." Ütles isa.

"Teie emad arvasid, et oleks aeg teada saada, et teil on ühine isa - mina." Ütles isa ning vaatas mulle ja Lukele uhkelt otsa.

"Kas me oleme siis nagu..." näitas Luke sõrmega minu poole.

Isa noogutas.

Luke vaatas mind hämmastunult:"Nojah, tegelikult loogiline ju."

"Tõsi" sekkus Mikey. Ashton müksas teda.

"Lähme sööme hommikust, mul on laud kinni pandud." Ütles isa ja tõusis tugitoolilt.

Me suundusime restorani poole, kõik oli seal lumivalge ja ma tundsin end seal veidi maakana.

Istusime suurde lauda, millel olid juba värsked kuklid ning valik määrdeid.

"Mida te soovite?" Küsis blondi peaga naisterahvas ja naeratas.

"Võtke ükskõik mida, ma teen välja." Ütles isa.

"Ma võtan härjasilma."

"Palun üks omlett singiga."

"Värske salat ja klaas kraanivett, palun."

"Mulle üks kanavõileib." Esitasin oma tellimuse.

"Mida me juua võtame? Teed, kohvi?"

"Kas kõigile sobib tee?"

"Mina tahaks kohvi, aga hiljem saab ka."...

Kokkuvõttes oli maal äge, aga see Luke värk ajab segadusse. No ikka väga segadusse. Ei jõua ära oodata millal ma uuesti Connorit näen. Tegelikult tahaks veel Luke'i bändiga ka kohtuda, sest me ei tea veel üksteist, võibolla oleks meil lõbus. Kes seda teab?

Tahaks Scarletiga kohtuda... Jah. Pole ammu näinud üksteist.

If you want a happy ending, that depends, of course, on where you stop your story.

Orson Welles