Järsku ma nägin, et mu vanematega juhtus õnnetus. Siis jõudiski mulle kohale, miks ma teaduse kaotasin. Oma silmi lahti tehes leidsin ennast täiseti võõrast kohast ja kinni aheldatud. Esimeseks mõtteks oli kohe, et Zayn tõi mu siia. Kuna ma teadsin, et poisid ei saa temast jagu, sest see jobu on nendest kiirem.
Teiseks ilmus mu pähe küsimus, mis Charist sai kuna ma ei tundnud teda meie sideme kaudu. Peale seda tuli automaatselt meelde nägemus, mida nägin clubi juures. Seda meelde tuletades hakkasin hüsteeriliselt nutma ning kisama.
Lõppude lõpuks avanes ka toauks, kust astus sisse Marek. Teda nähes läksid mu silmad suureks ning hakkasin kohe rabeleme.
Mille peale ta tuli minu poole ning küsis:" Kas mäletad mind?" Mul polnud jõudu ega tahtmist talle vastata nii, et ma vaikisin. Marek oli see inimese poiss nagu me arvasime algul eelmisest koolist. Tema käsi hakkas vaikselt tõusma, et mind lüüa, aga just sellel hetkel astus sisse Zayn. "Mida sa teed?" oli automaatne küsimus tema poolt. "Ei midagi," vastas poiss minu juurest ära tulles. "Ei tundunud küll nii," urises Zayn selle peale.
Peale seda nad läksid eemale ja arutasid mingit asja. Ma ei kuulnud neid kuna need ketid, millega olin kinni seotud ei lasknud mul oma võimeid kasutada. Hirm hakkas minus võimust võtma ning ma lihtsalt nutsin sellepärast kuna ma ei teadnud mida teha.
------------------------------------------------------------
Vabandust, et nii lühike osa on aga ei ole lihtsalt mõtteid. Eks ma kirjutan siis edasi kui saan inspiratsiooni. Päikest teile! :)
