Lõksus Keelatud Saarel

Esimene peatükk

Muust linnakärast eemal ja hiliste õhtutundide tõttu nüüd pea pimedusse ununenud tööstushoonete ümbruses võis õhtuvaikuses kuulda samme. Keegi jooksis läbi heina, keegi üle lahtise killustikuga platsi. Kellegi taskulambi valgusvihk libises kiirelt üle peahoone pimedate ja katkiste akende enne kui kustus. Väiksema kõrvalhoone lähedal, välisseina läheduses, oli vilksamisi näha kellegi tumedat siluetti veel napilt enne, kui see maja nurga taha kadus. Hoonete ümbruses oleva metsatuka ääres oli kuulda kahte jalapaari heinas sahistamas ja taas libises kellegi taskulambi valgus üle puude ja ümbritseva. Hetke pärast pole hoonete ümbruses enam mitte ainsatki valguskiirt. Mõne aja pärast on kuulda kuidas viie inimese sammud liiguvad eri suundadest samale platsile, millest keegi vaid mõned minutid tagasi üle oli jooksnud. Väljas on küll pime, kuid kuuvalguses on nüüd näha keset peahoone taga oleval platsil viit tumedat kuju.

"Ma ei tea... kas ma ikka pean kaasa tulema? Ma saan ju siin õues valvet pidada ja kui keegi tuleb, siis vilistada ja teile nii teada anda." kostus lõpuks Jaredi hääl.

"Ja juhul kui keegi tuleb, jääd sina siia välja neile söödaks, samal ajal kui meie teiselt pool minema jookseme ja oma nägu siin enam ei näita. Ideaalne idee Jared." lausus Mason muigega.

Max lisas "pealegi see on eraldatud ja vaikne paik. Praegusel ajal võib siin ka loomi liikuda. Või lihtsalt mõni väike veider laps, kes su hiljem ära tapab. Nagu nendes filmides ju kogu aeg juhtub. Kuigi ma pole siiani aru saanud, miks need alati tüdrukud on. Keegi teab?".

"Okei mul ei ole aimugi, mis mõte Maxi jutul pidi olema, aga ei. Jared, sa tuled meiega kaasa, sest nagu Mason mainis, jookseme me teiselt poolt minema juhul, kui keegi tõesti peaks tulema." lausus viimaks Josh ja vaatas siis Gregory poole. "Õhk puhas, kedagi liikumas ei näinud?".

"Ei hingelistki. Vaatasin igaks juhuks katuse äärte alla ka. Nagu ma oletasin, ei ühtegi kaamerat. Kõrvalhoone uksed on kõik lukus ja aknad kaetud, aga peahoonesse on endiselt võimalik minna. Tulge."

Peahoone alumise korruse aknast ronisid üksteise järel siseruumidesse viis tumedates riietes noormeest. Või noh, peaaegu ronisid. Viimane poistest oli parajasti aknalauale astunud, kui kuulis selja tagant krabinat, selle peale järsku ümber pöörata proovis ja selg ees aknalaualt alla prantsatas.

"Jared!" sosistasid ülejäänud neli justkui ühest suust. "Vaikselt!" tuletas Josh talle meelde ning asus koos teistega hoones ringi vaatama.

"Aitäh, et mind ka üles aitasite." porises Jared maas lamades, enne kui end püsti ajas ja oma taskulambi samuti tööle pani. Esimene ruum kuhu nad sattusid, oli suur ja täis vanu masinaid, mida poisid huviga vaatasid. Neil ei olnud aimugi, milleks või kuidas neid kasutati, kuid neile siiski pakkus huvi nende ehitus ja võimalus mõelda erinevate viiside peale, kuidas neid omal ajal kasutati.

Gregory oli teistest veidi eemal leidnud juhtpuldi taolise aparatuuri. Sellel oli mitmeid nuppe, kange ja tundus olevat ka väikeseid tulukesi, mis ilmselt töödanuks siis, kui kogu ruumis olev kaadervärk tööle panna. Mõnede nuppude ja kangide juures oli taskulambi valguses näha ka erinevaid väikseid silte, millelt kiri aja jooksul lugematuks oli kulunud. Gregory kuulis, kuidas tema sõbrad masinate juures endiselt pakkusid välja variante masinate juhtimise ja otstarbe kohta. Mõni neist loogilisem mõni nii jabur, et paneb isegi mõneks sekundiks mõtlema, kuidas üldse sellise idee peale tulla. Parasjagu oli Jared teistele seletamas oma versiooni.

"... ja need hammasrattad seal üleval, need hakkavad liikuma siis kui masin tööle panna-" kui Max tema jutule vahele segas.

"Kõlab loogiliselt. Masin mis hakkab tööle siis kui see tööle panna. Ise tulid selle peale või lugesid kusagilt?" Selle peale hakkasid poisid hetkeks naerma ning ka Jared ühines nendega, tundes kergendust, et keegi temalt jutujärje üle võttis. Tal polnud juba viimased paar minutit aimugi, kuidas edasi seletada.