Lõksus Keelatud Saarel

Kuues peatükk

Olles taaskord maha rahunenud, liiguti haiglast välja. Asuti teele torni suunas. Teel torni rääkis Mason teistele torni kohta loo, mis Itaalias kohalike vahel läbi aegade levinud on ja praegusel ajal ka netist leitav on.

"Kunagi töötas siin haiglas üks doktor, kes patsientide peal inimkatseid tegi. Ta rakendas nende ravis ka lobotoomiat. Väidetavalt enamik inimkatseid, mis ta patsientide peal tegi viis ta ellu just selles tornis. Järgmised patsiendid, kes haiglasse sattusid, hakkasid aja jooksul kurtma personalile, et nad kuulevad veidraid hääli ka maja kellatorni poolsest tiivast. Loomulikult ei usutud neid ka sel juhul. Just nagu varem rääkisime. Patsientide kaebusi ei kuulatud pea kunagi, sest neid peeti ebaadekvaatseteks. 

Mõned aastad hiljem juhtus aga midagi veidrat. Räägitakse, et arst ise hakkas samuti vaime nägema ja kuulma ja mitte lihtsalt vaime vaid neid, kes tema käe läbi surnud olid või väga palju tema tõttu kannatada olid saanud. Üks päev läks ta üksinda kellatorni. See on koht, kus lool on kaks erinevat osa. Ühe legendi kohaselt hüppas arst ise kellatornist alla. Arvati, et südametunnistus hakkas teda piinama peale seda, kui tema endised patsiendid teda kummitama hakkasid. Teise loo puhul arvatakse, et keegi või miski lükkas doktori tornist alla. Põhjusel, et kedagi temaga koos torni minemas ega hiljem väljumas ei nähtud, arvatakse, et seda tegid vaimud.

Need, kes kummitusi usuvad kipuvad seda versiooni uskuma, sest nende arvates olid patsientide hinged vihased arsti peale. Lõpp on mõlemal versioonil ühine. Peale kukkumist oli ta imekombel siiski elus. Üks haiglaõde oli tema kukkumist pealt näinud ja tema väitel oli doktor peale kukkumist elus. Ta ei suutnud liigutada ja oli hirmsates valudes, kuid siiski elus. Siis oli tema ümber tekkinud midagi udu taolist ning see oli ta tapnud." rääkis Mason.

Selleks ajaks, kui ta oma jutuga lõpetas, oli kolmik jõudnud torni juurde. Torni oli võimalik pääseda ühe haiglas oleva ruumi kaudu. Keeruliseks tegi aga üles ronimise see, et tornis oleva redeli juures oli suur hulk laudu ja muud sodi, mis tegid redelini pääsemise pea võimatuks. Noormehed hakkasid laudu ja muud kraami redeli eest ära loopima. Torn oli ainus mõte, mis neil veel oli. Kui nad sealt ka midagi ei leia, siis on üsna tõenäoline, et nad ei pääsegi saarelt enam kunagi. Saarelt, millel nemad on lõksus ja mille külastamine on inimestele keelatud. Nad on lõksus keelatud saarel.

Mõne aja pärast olid nad piisavalt sodi eest liigutanud, et redelini pääseda. Redelini jõudes roniti üles torni. Tornist avanes ilus vaade, kui kõrvale jätta kõik halb, mis hiljuti juhtunud oli. Päike säras taevas ning kohati peegeldus ka veepinnalt. Pingsalt vaadates võis näha ka Itaalia rannikut ja sealseid majasid, aga need paistsid üsna väikesed sellelt kauguselt. Laguuni kohal puhus vaikne tuul, mis pani vee vähesel määral lainetama. Hoolikalt vaadates võis näha lähedal asuvate puude otsas ka mõningaid linde.

"Kuulge, ma vist näen midagi." sõnas Gregory kaugusse vaadates. Jared ja Mason pöörasid oma pilgud samas suunas ja tõepoolest. Eemalt oli vaevu näha üht aerupaati. Haigla katuselt nad seda ei märganud, sest puud kõrgusid silmapiirist üle.

"Aerupaat!" hüüatas Jared ning tema hääles oli kuulda entusiasmi ja lootust.

"Rannikuala ei paista liiga kaugel olevat. See nõuab küll pingutamist, aga sinna jõudes oleks koju saamise peale mõtlemine juba pisut kergem ja ohutum." kõlas ka Gregory hääles lootust.

"Õige. Lähme, enne kui hämarduma hakkab, aga vee ääres oleme ettevaatlikud. Kalurid väldivad saare ümbrust, sest vees leiduvat samuti inimsäilmeid. nad ei soovi neid oma võrkudesse püüda ja seetõttu hoiavad saarest eemale." lausus Mason, kelle näol oli viivuks samuti rahu ja lootusrikkus.

Keerati taas end redeli poole, et alla ronida ja paadi juurde minna, kuid järsku kostusid sammud ja enne kui keegi reageeridagi jõudis kostus Masoni karje. Miski, mida keegi neist kolmest ei näinud, tõukas noormehe torni aknast välja ning hetk hiljem oli kuulda, kuidas Masoni keha maad puudutas. Gregory ja Jared jooksid akna juurde. Mason lamas maas. Ta suust ja ninast voolas verd ning ta silmad olid lahti ja hirmunud pilguga. Ta oli surnud.