Neljas peatükk

14 1 1
                                    


Vaikus. Keegi ei rääkinud sõnagi. Poiste nägudel olid pisarad, kuid nad andsid endast parima, et end kokku võtta. Neil tuli endiselt sealt pääseda, kuid nüüd juba neljakesti. Max oli surnud. Neil polnud aimugi, kui kaua nad seal istunud olid, selleks ajaks, kui nad lõpuks otsustasid minna puhkama. Noori vaevas väsimus, kurbus ja süütunne. Poisid teadsid, et ainus, mida nad veel teha saavad, on leida võimalus põgenemiseks. Seetõttu otsustati, et hommikul, kui ärgatakse, minnakse päevavalgel haigla teisele korrusele, et saada territooriumist parem ülevaade. Noored ei osanud isegi Maxi surnukeha kuhugi viia, seega asetasid nad sõbra lihtsalt maha ilusti lamama ning katsid ta näo tema dressipluusiga. 

Haiglas valitses täielik vaikus, sellel ajal, kui seltskond liikus läbi tühjade ruumide puhkama. Hetkeks tundus neile, nagu oleks keegi naisterahvas kusagil karjatanud, kuid peale seda valitses kogu majas taas vaikus. Otsustati kuuldu sinnapaika jätta ja puhkama minna. Väsimuse tõttu võisid nad seda kõike endale ka ette kujutada. End lõpuks puhkama sättides arutati hetkeks mida edasi teha, juhul, kui teisel korrusel väljapääsu ei leita. Mason pakkus välja, et sellisel juhul võib proovida tornist vaatamist. Torni pääsemine ei pruugi lihtne olla, kui see üldse võimalik on, kuid sealt saab kõige parema ülevaate saarest ja selle ümbrusest. Peale plaani paika panemist jäi seltskond ükshaaval magama.

Lõksus Keelatud SaarelDonde viven las historias. Descúbrelo ahora