Lõksus Keelatud Saarel

Teine peatükk

(A/n: See peatükk võib olla kohati igav ja segadust tekitav, aga mida peatükk edasi seda rohkem saavad nii tegelased kui ka lugeja teada noorte asukohast ja selle ajaloost.  Edaspidi käib loost läbi erinevaid väiteid, osad tõesed, osad lihtsalt legendid. Enjoy :3 )

   Hommikune linnulaul, suvine hommikupäike ja niiske küljealune äratas poisid sügavast unest. Ümbrusega tutvumiseks kulus noortel mõni minut, sest valgus oli liiga ere. Mason, Gregory, Josh ja Max olid ümbrust vaadates segaduses. Kõik neli olid ju läinud peale tööstushoonetest lahkumist koju ja oma voodisse. Ometi nüüd vaatasid nad enda ümber ringi ja nägid vaid sinist taevast, palju vett, taimede poolt vallutatud maapinda ja oma sõpru. Kokkuvõttes, ei näinud nad peale sõprade enda ümber midagi tuttavat. Noored ajasid ennast pooleldi istukile ja vaatasid üksteisele otsa, olles segaduses kus nad on ja veel enam, kuidas nad sinna sattusid. Nähest võõrast ümbrust, hakkasid nad otsima oma taskuid läbi, lootes leida oma telefone, aga neid ei leidnud keegi.

"Kus me oleme?" küsis Gregory ja hakkas ennast juba paremale kallutama, et näha, kas ümbruses midagi tuttavat paistab, kui järsku keegi ennast tema lähedal karjatades püsti ajas ja talle käega selle käigus näkku virutas.

"Kus mu voodi on? Kus ma ise olen?" kisendas Jared, kes samuti lõpuks ärkas ning enda kohaloleku ka teatavaks tegi.

"Sa pole ainus kelle voodi kadunud on." lausus Mason end maast püsti ajades, samal ajal kui Gregory enda silmaalust käega hõõrus, et valu leevendada. "Kui mul silm siniseks läheb, on see sinu süü. Mina su voodit pole puutunud, sa ei pea mind selle pärast lööma, et su voodi kadunud on."

Ka teised ajasid ennast püsti ja vaatasid ringi. "Kas ainult mulle tundub, et me oleme mingil saarel? Ümbruses pole peale meie kuulda ainsatki inimhäält ja tundub olevat päris palju vett." mainis Max ning Masoni näole ilmus murelik ilme.

"Mis on? Sa näed välja nagu sul oleks meile veel mingid halvad uudised kõigele lisaks." küsis Josh, kui Masonile otsa vaatas.

"Ma pole veel kindel. Kuna ühtegi paati või muud trantspordivahendit siin ei paista siis vaatame ringi." vastas sõber talle, enne kui pilgu eemalt paistva torni poole suunas. "Näete seda seal?" küsis ta teistelt, osutades käega torni suunas.

"Vana torn. Mis sellest?" tundis Max huvi. "Läheme selle juurde. Ma kardan, et ma tean kus me oleme." vastas Mason jättes oma viimase lause justkui veel õhku hõljuma.

"See oleks tore küll, kui sa teaks kus me oleme." muutus Jared optimistlikumaks ning asus juba kõigist ette reipalt torni poole sammuma, kui ta järsku Masoni järgmiste sõnade peale tardus.

"Mitte siis, kui mul õigus on." Jared jõudis peale Masoni sõnu oma sõprade selja taha kaks korda kiiremini kui ta sealt minema oli läinud.

"Te minge ees. Ma jälgin teie seljatagust." ja viipas sõpradele lahkelt käega.

"Sa tahtsid öelda, et enda seljatagust. Sina oled ju viimane, seega sa oled ainus, kelle kadumist keegi ei märkaks." sõnas Josh ja asus siis Masoni ja teistega torni poole jalutama.

"Sa ei pea kohe tähenärija olema. Pealegi enda seljatagust tuleb ka alati jälgida." vastas Jared.

Tornini viiv teerada oli heina kasvanud ja poistel tuli olla ettevaatlik, et nad ei koperdaks ühegi puujuure või kivi otsa. Tornile lähemale jõudes ei olnud jalgrada enam nii rohtu kasvanud, kuid endiselt oli noorte ümber kuulda vaid üksikuid linde ja näha palju rohelisi puid ning hakkasid paistma ka mõned üksikud hooned. Mida lähemale tornile jõuti, seda murelikumaks muutus Mason. Kui lõpuks torni juurde jõuti muutus ta nägu murelikust hirmunuks.

"Niisiis? Mason, kas sa tead, kus me oleme?" küsis Gregory oma sõbralt, kui keegi polnud veel midagi öelnud.

"Ütleme nii, et on head ja halvad uudised. Hea uudis: jah, ma tean kus me oleme. Halb uudis: see saar hüljati juba aastaid tagasi, seega pole siin kedagi, kellelt abi küsida ega ka kedagi, kes siia tuleks." sõnas Mason ning lõi jalaga maas vedelenud kivi.