Lõksus Keelatud Saarel

Viies peatükk

Väljas on õrn udu. Linnud tõusevad hirmunult puudelt lendu ning õige pea pole saarel näha ainsatki hingelist. Kostub madal kellahelin. See kostub haigla kellatornist. Haigla korrustelt on kuulda samme. Mitte ühe inimese samme, vaid päris mitme. Kuskil lükatakse haiglavoodit mööda koridori ning kostub rataste liikumist vanal põrandal. Erinevatest suundadest kostub jutustamist, karjeid ja liikumist. Justkui poleks haigla kordagi mahajäetud olnud. 

Arstid liikusid koridorides, patsiendid olid palatites. Mõned karjusid, mõned rääkisid justkui sõpradega, keda näevad vaid nemad, mõned kõnnivad mööda koridore, olles segaduses, kus nad on. Nad juhatatakse tagasi palatitesse. Raske on aru saada millest patsiendid või töötajad räägivad. Nende kõneldav keel on vana ja võõras. Kord tundub nagu oleks see itaalia keel, järgmine hetk aga hoopiski ladina. Kellatornist kostuvad kellalöögid muutuvad üha valjemaks. Poiste suunas liigub mees, kes riietuse järgi justkui töötaks haiglas.

Ta nägu pole näha. Kui hoolikamalt proovida inimestele otsa vaadata, siis pole kellegi nägu selgelt näha. Justkui vaataks fotosid, millel on inimeste näod varjatud neid hägustades. Mehe käes tunduvad olevat viivuks puurid ja peitlid. Kellalöögid muutuvad aina tugevamaks ning...

Vaikus. Poisid võpatavad ja tõusevad kiirelt püsti, enda ümber ringi vaadates. Tühjus. Segaduses vaatavad nad üksteisele otsa.

"Kas ma olen ainus kellele tundus nagu oleks see just olnud täiesti töötav psühhiaatriahaigla?" küsis Jared.

"Ja lisaks need kellalöögid. Ma ei saanud olla ainus, kes neid kuulis. Ega ju?" lisas Josh Jaredi poole vaadates.

"Tundub, et siis nägime me kõik seda. Just nagu ma lugesin. Lihtsalt... me ei ole haigla patsiendid." lausus Mason.

"Millest sa räägid?" küsis Gregory.

"Nagu juba eile jutuks oli, siin haiglas olnud patsiendid kuulsid ja nägid samuti veidraid asju. Keegi ei uskunud neid, seega midagi ei võetud ka ette. Ma lihtsalt mõtlen, et miks meie kõike seda praegu nägime? Tol ajal olid patsiendid ainsad, kes seda kõike nägid. Personal mitte." sõnas ta.

"Kui nad seda just ei varjanud. Lõppude lõpuks nemad said ju haiglast lahkuda, kui nad seda tahtnud oleks ning kui nad oleksid näinud sama, mis patsiendid, siis ilmselt mõni töötajatest ka lahkus siit." vajus ka Jared hetkeks mõttesse.

"Võimalik, et me nägime seda kõike lihtsalt sellepärast, et me oleme siin saarel juba mõnda aega olnud ja pole eriti muust mõelnud, kui sellest saarest ja saare ajaloost." pakkus Gregory välja, püüdes kõiki maha rahustada. Pole ju vaja, et kõik muutuksid närviliseks. See teeks pääsemise ainult raskemaks.

"Mis see üldse oli? Unenägu? Viirastus?" küsis Josh.

"Ma pole kindel, aga Gregory jutus on iva. Proovime asju mitte liialt üle mõelda. Ma tean, et see on meile kõigile raske, eriti nüüd, kui Maxi enam pole, aga me peame siit minema saama." vastas Mason.

"Tõsi. Ja juhul, kui kellegagi meist veel midagi juhtub või... keegi veel oma elu kaotab, siis oleks ehk mõistlik, kui praegu kokku lepime, mis teha." pakkus Jared välja.

"Mõistlik. Kuigi ega eriti variante pole. Lubame lihtsalt, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, me otsime endiselt väljapääsu ja keskendume vaid olulisele. Vastasel juhul ei pääse meist keegi siit eluga." ütles Gregory ning ka kõik teised nõustusid.

Kellelegi neist ei meeldinud see plaan, aga polnud ka valikut. Nad ei saa muuta seda, et Maxi enam pole ja nad ei saa ka kindlad olla, et kellegi teisega midagi ei juhtu. Neil jääb taaskord üle loota vaid parimat ning võimalikult kiirelt saarelt pääseda. Enda ümber ringi vaadates ei näinud noormehed enam kedagi. Polnud jälgegi patsientidest või arstidest, keda nad kõik vaid mõne hetke eest näinud olid. Polnud kuulda ka karjeid ega jutustamist. Ei ühtegi hingelist peale nende nelja. Väljast samuti ei kostunud enam kellalööke, vaid üksikute lindude laulu ning puude kohinat tuules. Väljas oli valgeks läinud ning noortele tundus, et on juba lõuna.