Lõksus Keelatud Saarel

Kolmas peatükk

Noored olid ennast lõpuks sättinud istuma mõni ruum eemal. Nende ümber olid taaskord vanad seinad, millelt oli aja jooksul alla pudenenud omajagu krohvi, tolmu ja muud sodi. Poisid olid sodi kivipõranda pealt jalaga kokku lükanud, et teha endale seina äärde ruumi istumiseks. Lisaks hoonele iseloomulikele seintele oli selles ruumis ka vanu metallraamiga voodeid, mille all olid rattad, nagu haiglavooditel ikka. Madratseid nende peal ei olnud enam ammu. Mõned aknad olid üllataval kombel isegi terved. Teistest akendest, mis nii terved ei olnud või mida üldse enam ees ei olnud, tungisid sisse puude oksad ja lehed ning mõned ronitaimed.

Väljas oli juba pikka aega sadanud ja äikest löönud. Taevas oli endiselt kaetud tormipilvedega, mistõttu oli väljas küllaltki hämar. Poistel polnud enam aimugi, mis kell on või kaua nad seal saarel on olnud.

"Kas ma olen ainus kellel uni on? Ma tean, et me peame mõtlema, kuidas siit minema saada, aga puhata on ka vaja." tundis Jared huvi.

"Ma nõustun. Ma ei tea kaua me küll magasime selle aja jooksul, mis meid siia toodi, aga endiselt on väsimus." nõustus ka Josh, kes üritas haigutust alla suruda.

"Olgu. Proovime siis mõnda aega magada. Vihm ei tundu niipea lõppevat." sõnas Gregory.

"Mason, mida sa muidu veel selle saare kohta tead? Või selle haigla?" tundis Max huvi.

"Uskuge mind, te magate paremini, kui te ei tea. Vähemalt praegu las see jääb. Kui hiljem ringi vaatama asume, võin teile järgemööda selle ajaloost rääkida."

Noored nõustusid, et võib-olla on tõesti parem hetkel magada teadmatuses ning vajusid siis tasapisi unne.

Väljas oli nüüdseks torm järgi jäänud ning ka tormipilved olid kadunud. Hoolimata sellest, et pilvi enam polnud, oli väljas juba tasapisi hämarduma hakanud. Noored endiselt magasid, kui järsku kõlas kuskilt kaugemalt häirivalt vali raua kriuksumine. Kõik viis noort ehmusid ärkvele ning tõusid kiirelt püsti. Hommikul ärgates olid nad avastanud, et neil on endiselt alles taskulambid, mis neil ka tööstushoonetes kaasas olid. Ainus, mida kellelgi - nagu varemgi mainitud - kaasas ei olnud, oli telefon. Mõni ruum eemal kostus endiselt metalli kriginat ja veidrat kopsimist. Vaikselt kuulates tundus poistele, nagu kostuks eemalt kellegi samme. Õhtuhämaruses vaatasid poisid teineteisele otsa ja vaikselt sosistades lepiti kokku, et hetkel taskulampe tööle ei panda, sest õues oli piisavalt valgust, et näha ümbrust. Samuti seekord ärgates ei olnud ka eredat päikest, mis neid oleks pimestanud, seega kohanesid noorte silmad vähese valgusega üsnagi kiirelt.

Tasakesi hiilides hakati liikuma häälte suunas. Poiste jalge all krabisesid kivi ja krohvipuru ning aeg-ajalt müksati kogemata jalaga mõnda üksikut väikest kivi, mis seejärel eemale veeres. Väljaspool haiglat oli kuulda vaid vaikset lehtede sahinat õhtuse tuule käes ning siin-seal kostus harva vaikset tiibade sahinat. Mida lähemale poisid häältele jõudsid, seda valjemaks need muutusid. Kui lõpuks jõuti ukseavani, mille tagant krigin ja sammud kostsid, jäädi hetkeks seisma, et kokku leppida, mida teha siis, kui tõesti keegi seal on. Head lahendust keegi ei leidnud, kuid kõigile oli selge see, et ruumi tuleb kiiremas korras sisse astuda.

"Okei, lähme lihtsalt ja vaatame, kes seal on. Meil pole valikut. Pealegi pole ju võimatu, et seal on keegi, kes meid aidata saaks." sosistas Gregory ning poisid noogutasid nõusolevalt päid.

Ruumist oli endiselt kuulda kellegi samme. Poisid vaatasid veelkord teineteisele otsa ning seejärel astusid kõik läbi ukseava. Nende ees polnud kedagi. Varem ruumides ringi vaadates olid nad ka siin käinud. Kogu ruumi paigutus oli varasemast erinev. Voodid, mis olid enne olnud paremal pool, olid nüüd vasakul pool korrapäratult laiali. Sammud, mis vaid hetk tagasi olid liikunud ukse poole, mille taga poisid end varjanud olid, olid samuti kadunud. Maas leiduva pahna ja tolmu sees nägid poisid vaid enda jälgi. Kellestki teisest ei olnud seal ruumis märkigi. Ometi olid kõik viis noormeest täiesti veendunud, et nad ei olnud seda kõike endale ette kujutanud.