Mulle meeldib olla üksi, vaikuses, looduses omaette hingata ja mõelda.
Kuid vahel tunned üksi olles end üksinda.
Kas olen üksi omal valikul?
Ma ütlen, et naudin seda kuid süda ihakab siiski kedagi enda kõrvale.
Miks ei ole mu kõrval kedagi?
Kas mu seinad on liiga kõrged ja kõik eemale tõrjun?
Kuid nii kaitsen end valu eest,
sest kui nad ei näe mu nõrkusi,
ei saa nad mulle haiget teha.
Aga nii pole ka kedagi kellega jagada oma raskusi, kes kuulaks mu rõõme.
Ja alles jään ma üksinda,
Oma mõtetesse, kus on küsimus-
kas ma olen ikka piisav?
CITEȘTI
~luuletused~
Poezie~luuletuses vms~ ¿?Mõtetest saavad sõnad, Sõnadest laused, Lausest luuletus, Mis väljandab mõtteid.¿?
