Teekond Jäätunud Südameni

☆ Võimalus ☆

Istun taas enda toas avara akna ees, mille taga langevad puudelt värvilised oktoobrikuu lehed ning külm sügistuul viib nad endaga keerutades kaasa. Hilinenud linnud jätavad sügisega hüvasti ja tõusevad kergelt lendu, saadan neid enda pilguga, kuni nad silmist kaovad.

Kaugete majade siluetid joonistuvad ükshaaval udu seest välja ning hommiku päikse esimesed kiired hiilivad hääletult minu tuppa.

Tõusen kikivarvukile ja avan naeratades akna, hingan sügavalt sügise lõhna sisse, see tekitab minus hea tunde aga seda tunnet on võimatu iseloomustada, see on niivõrd eriline.

Punakas varjund annab udule imelise tooni, mis lausa kutsub ennast katsuma. See on see tunne kui sa ihaldad midagi liiga palju aga sa tead, et sa ei saa seda. See murrab su, sest see tunneb su halbade külgede lõhna ning otsib nad vaevata üles.

Taevas hakkab taas üksluiselt halliks imenduma nagu igal tavapärasel hommikul, ta justkui tunneb, et see on ta kohustus.

Terve tuba on täitunud sügise meelitava aroomiga, mis ergutab mu meeli ja paneb mu naeratama nagu alati.

Ärkan igal hommikul vara, sest minu lemmik asi kogu päeva juures on hommik.

Hiilin kikivarvukil trepist alla valgust täis kööki, mis on tühi, kuulen kuidas ülevalt toast kostub samme ja lõpuks jõuab käsipuul liugulaskev poiss köögi laua taha.

Tema tõmmu nahk ning mustad lokkis juuksed jätavad mässaja mulje aga ma ei ütle seda, sest olen sellega juba harjunud.

Tema nimi on Isaac ja ta on minu viieteistkümmne aastane vend. Marley on parim õpilane oma klassis, igal aastal lõpetab ta kiituskirjaga.

Minu vend on väga sõbralik ja viisakas, ta on põhikooli suurim tähelepanu pälvija ning on populaarne, sest ta on vaimukas ja väga tore inimene.

Meie ema nimi on Clara, ta on viiekümmne aastane elutark proua, kes ei salli korralagedust. Erinevalt ülejäänud perekonnast on tal punased juuksed ja need teevad ta palju nooremaks kui ta tegelikult on.

Igal pühapäeval käib Clara kirikus koos oma mehe Akseliga, kes põeb suhkruhaigust. Ma armastan enda perekonda.

Mis minusse puutub siis minu nimi on Clarance, Clarance Adams. Ma olen natuke aega veel seitseteist ja siis täisealine.

Kolm aastat tagasi olin ma kiiritusravil, enne seda diagnoositi mul halvaloomuline vähk, mis on siirdetega ajus.

Ma tean! Loo algus oli tõesti värvikas ning rõõmus ja ma tean, et rikun selle ainult ja ainult iseendaga.

Eelviimasel nädalal enne uude kooli minekut sain ma GW Keskoolist kirja, milles seisnes, et ma sain kooli sisse aga kirjas ei mainitud mitte midagi peale kellaaja ja juhendi, kuidas koolini jõuda, mis tegi mind murelikuks.

Oli käes minu esimene koolipäev Grindelwardi Keskoolis ning ma tundsin ärevust, mis pani mu pea äraolevalt ringi käima.

Astusin välisuksest välja, jättes Marley hommikuhelbeid sööma ja kiirustasin kooli poole. Juhend ning GW kiri peos, jooksin ma mööda kitsast tänavat, mis lõppes üsna pea metsaääres, mille vahelt lookles üksildane tee pimedusse.

Olin linnas elanud ega polnud märganudki, et linna piiras paks mets. Sammusin viisteist minutit mööda metsarada kuni tundsin paanikat, olin eksinud ning kaart ei aidanud mind põrmugi.

Otsustasin igaksjuhuks natukene veel edasi minna. Samalajal vandusin Grinelwardi kooli maani maha lõpetades juhistega, mis lõppesid peagi ära aga kooli polnud ikka veel näha.

Olin just kannatust kaotamas kui järsku silmasin kunstiteost, mis meenutas teeviita. Pikk ja peenike palk oli torgatud maa sisse, millele oli suurelt graveeritud Grindelwardi kooli vapp.

Palgi otsa olid naeltega kinnitatud teeviida sildid, paremale näitava puust noole peale oli kirjutatud: "Tume torn" ja vasakule näitava noole peale oli kirjutatud: "Grindelwardi Erakool".

Vaatasin tardunult silti, kuni kirjutatu mulle kohale jõudis. Sõna "Erakool" polnud keegi koolilehel maininud.

Järgides teeviiteid jõudsin ma kõrgete väravateni, mille kõrval seisis roostes teatetahvel ning kääbuse kasvu vanem meesterahvas, kelle nägu varjas päevinäinud torukübar.

Kääbik vaidles parajasti noormehega, kes näis väga vihane olevat ning mulle tundus, et üsna pea kaotab ta enesevalitsuse.

"Vabandage!" hüüdsin tähelepanu püüdes ning kõndisin vaidlejate suunas.

"Mina olen uus õpilane, kuidas Grinelwardi keskooli pääseb?" küsisin väravast sisse kiigates.

"See on suletud," kägises kääbik ja jõllitas mind tigeda näoga.

"Ei, ei ole. Vaadake!" vastasin ma ning tõmbasin taskust välja juhised ja niisamuti sissesaamis kirja.

"Kes selle teile saatis?" kraaksatas väike vanamees ja hüples, et kirjakest kätte saada.

"Direktor Lily Grinelward. Laske mind edasi," vastasin külmalt ning vaatasin päkapiku ülevalt alla.

"Proua Grindelward ei annaks iialgi ebardile kirja!" karjus kääbik peaaegu nutma puhkedes ning vaikis kui kuulis kooli poolt temale tuttavaid samme.

Ta tardus kivikujuks ja seejärel kummardas ei-kellegi ees.

"Teretulemast Grinelwardi erakooli!" lausus ta sunnitult ja avas käeviipega väravad, mis vajusid krigisedes ning kääksudes lahti.

Ma kirjutasin selle raamatu kui olin 13, kuid leidsin, et see on huvitav ning tõestus, et inimene on võimeline tegema kõike mida ta tahab kui tal piisavalt tahtejõudu on. :) Ma pole teinud parandusi nii, et kui neid esineb siis vabandust kuid loodan, et sisu jääb samaks.