Olin ihuüksi ennast laborisse unustanud.
Märkasin seda alles siis kui paaristöö tehtud oli ning selja taha vaatasin.
Paks paberite hunnik minu ees oli märkmeid täis ning eksperiment kapile asetatud. Tõmbasin helepruuni kampsuni endale selga ja sidusin tenniste paelad kinni.
Kõik juhtus liiga kiiresti.
Hetk hiljem kostus klirin, kuulatasin kuidas klaas justkui aegluubis maha kildudeks lendas aga ma ei näinud seda, see kõik juhtus minu selja taga.
Pöörasin ennast ümber ja vajusin lummusesse, sinised liblikad lendlesid minuni ja udu kandus mööda tuba laiali.
Tõmbasin gaasimaski endalt peast ja tundsin imelist lõhna.
Hõbedakarva läikiva auru seest ilmusid nähtavale tumedad piirjooned. Ta liigutas ning hingeldas.
Olin paigale tardunud ja vaatasin Keelatud Programmi, mis oli ärkvel ning hingas.
Tema tumepruunid sametised juuksed olid nii kerged, et lehvisid pehmelt ringi. Tema armsalt kaarjas nina ning täiusliku kujuga kulmud tegid ta enesekindlaks nagu ka tema mahedalt sujuv lõug ja väga peen kehaehitus. Poisil oli suhkruvalge nahk, mis oleks justkui läbi paistnud ja säras nii eredalt nagu oleks seda katnud tuhanded teemantid. Tema verivärske lõhn täitis mu ninasõõrmed ja tema ilu pimestas mind.
Ta astus platvormi pealt maha ja samus minu poole. Esimest korda olin ma paigal kuigi haistsin hirmu aga ei saanud ennast liigutada. Ta seisatas minu ees ja alles nüüd nägin ma tema tumepunaseid silmi, need nägid välja nagu terve galaktika, täis taevatähti ja sära.
Hõbedane udu hakkas hajuma aga mitte liblikad, need lendlesid tema lähedal ja olid alati tema juures.
Ta võõtis hellalt minust kinni ning kummardas õrnalt minu õlani, millesse järgmine hetk sööstis kohutav valu. Ma karjatasin ja kaotasin enda silme eest pildi, tundsin veel viimast korda kuidas tema pehmed käed põimusid mu ümber ega lasknud mul kukkuda.
***
Avaksin meelsamini silmad kui vaid suudaksin.
Nägin häguselt kellegi näojooni ja kuulsin kuidas ta püüdis mind rahustada aga see ei õnnestunud.
Tundsin kuidas külm higi mu nägu kattis, kleepuv ja iseloomuliku lõhnaga nagu ta oli.
Miski voolas mööda mu kõri allapoole, ilmselt mu enda veri, kust olevus mind hammustanud oli.
Ma olin näost kahvatu, veidi kollaka tooniga nagu tuberkuloosi haige. Mu silmade alused olid tumedad, need tundusid sinikatena ning minu põsed olid sarnadeks liialt muutunud, need olid lillaka värvusega justkui nälgasureja.
Mulle tundus, et olin nende häguste tundidega mitu kilogrammi alla võtnud, mis on loogiliselt võttes täiesti võimatu aga mulle meenus, et Minu maailmas ei olegi enam miski loogiline.
Alustades Salemiga, kes nägi välja nagu vampiir ja lõpetades Hübriidiga, kes äsja mind näksanud oli, justkui olnuks ma mingi popcorn mida pimedas kinosaalis krõbistada.
Ma karjusin, arusaamata mida ma täpselt ütlesin aga näis, et koletis sai minust aru ja rääkis midagi aga ma ei kuulanud teda.
Mu pea väändus õlani ja ma avasin suu, mis oli nii avali, et ma oleksin nagu midagi karjunud aga sellest ei tulnud piuksugi, ilmselgelt kohutavast valust, mis mööda mu veresooni aina sügavamale imbus.
Ülejäänust mäletan ma vaid üksikuid mälupilte aga mitte kõike.
YOU ARE READING
Teekond Jäätunud Südameni
Paranormal"Keelatud Viies Tsoon" on paranormaalne korrus, mis on taaskord avatud. Clarance Lewis on teinud oma esimese sammu hukatuse poole, mida ta päästa üritab. Kas on võimalik, et Keelatud Programm on võimeline kedagi armastama ning kui kaugele on ta valm...
