Teekond Jäätunud Südameni

☆ Liblikad ☆

Pärast seda õhtut avasin ma esimest korda silmad nädal aega hiljem, mis tundus võimatu, sest esiteks tungis Keelatud Programm mulle kallale ning teiseks oleks mind eemaldatud elavate seast, sest olin hübriidi kannatav ohver, kes võis pärast muundumist inimesi tappa aga ometigi lebasin ma enda toas voodis.

Ma tõusin naeratades istuli kõigest väest lootes, et see oli kõige reaalsem õudusunenägu, mida ma oma elu jooksul üldse näinud olin.

Hommikuse päikese üksikud kiired pääsesid vaevu läbi paksu kardina, mis akna ees tolmust hõõgus.

Tõusin segaduses olles istuli ja vaatasin enda põlvedel lebavat roosikimpu, mis koosnes vaid tumepunastest roosidest. Panin selle enda voodi kõrval olevale kummutile ning tõusin püsti.

Tundsin ennast õnnelikuna, veider kuid kerge tunne pani mu naeratama ja ma kõndisin jalgu lohistades vannituppa. Ma ei julgenud peeglisse vaadata aga liigne uudishimu kõrvetas minu silmi. Kogusin enda alles jäänud julgust ja vaatasin lõpuks peeglisse.

See polnud mina.

Tüdruku silmad olid erepunased ning nendes peegeldusid miljonid tähed, see meenutas veidi galaktikat. Tema mustad õlgadeni läikivad juuksed olid nii kerged, et lausa heljusid. Tütarlapse näojooned olid teravad ja sobisid ideaalselt tema suhkruvalge naha, väikese nina ning parajal kõrgusel kaarduvate kulmudega. Heledad huuled saatsid minuni ehmunud ilme. Tema keha oli ilus ning üksikud liigutused veel graatsilisemad kui kellegi teise omad.

Ma vaatasin seda kaunist peegelpilti, kus peaksin tegelikult mina olema. See mina, kes oli rutiinist tüdinenud ja otsis igal võimalikul hetkel adrenaliini.

See Clarance, kes oli ebakindel, häbelik ja kohmakas...aga teda ei olnud seal enam. Seal seisis keegi teine, keegi uus. Leidsin uues minus ja vanas minus sarnasuse, nimelt nad mõlemad olid segaduses.

Üks oli kindel, ma ei saanud niimoodi tundidesse minna. Ma ei teadnud täpselt kui kaua ma ära olnud olin ja kui paljud mind klassis jõllitaksid kui hilinenult tundi hiiliksin. Kui paljusi õpilasi huvitaks, mida ma tegin terve ära oldud aja.

Veel rohkem häiris mind see, et peaksin varjama Salemi ja Claudia eest kõike, mis minuga juhtus kuni kõik mulle selgeks saab aga olin täiesti kindel, et nad järeldavad kõige hullemat nagu alati.

Sellel hetkel sisenes minusse miski, ma tundsin kuidas keegi mind otsib. Ma teadsin, et ta tuleb ise minu juurde. Tundes kuidas soojus minu soontes hakkab aina rohkem särisema sain ma aru, et just see kes mind otsib on minusugune ja tema positiivne lõhn tungis mulle ninna.

Hõõguv ning sinine aur hoovas ukse igast praost sisse. Seisin vaikides ühe koha peal ning jälgisin liblikateks moonduvat auru, mis kadus üsna pea kuni kõlas õrn koputus.

"Händel, ta on siin. Me tapame nagu kästud," sosistas kõrvaltoas karm mehe hääl.

"Aga kui teda pole puudutatud? Ma mõtlen, et kui talle pole viga tehtud ja-" kogeles noormees, keda nimetati Händeliks.

"Kas sa arvad, et koletis poleks talle midagi teinud?" küsis mees tõrjuvalt.

"Kes söandaks süütule inimesele viga teha, Cabrett?" küsis Händel mehelt.

"Sa tead väga hästi, kes hübriidi valmistas, kurat võtaks! Sa tead seda samuti, et looja oli vankumatu. Ta tegi seda mida õigeks pidas aga mitte kunagi seda, mis oleks südamega valmistatud. Mitte keegi ei tea kes või mis klaasi sees oli aga KÕIK teavad mida see põhjustas," urises Cabrett vihaselt.

Oli kuulda, et mees oli vägagi sihikindel enda plaanides.

Põhjustas?

"Just nimelt! Mitte keegi ei tea KES seal klaasis oli," vaidles Händel.

Tekkis minuti ajaline vaikus ning Cabretti nimeline mees vastas: "Ja just sellepärast pole mõtet riskida."

Lause kostis igalt noodilt täpselt ühte moodi, nad olid nääklemise lõpetanud ja astusid kikivarvukil vannitoa ukse taha.

Uks avanes ning järgnev olukord toimus kiiresti. Täpselt kahe mehe taga seisis tumedas keebis kogu ning tema õhetav lumivalge käsi hoidis kinni revolvrit sihituna Cabretti nimelisele mehele.

"Sa pole mulle tegelikult kunagi eriti meeldinud niiet see pole kahetsusväärne kaotus," lausus keebiga poiss.

Tema hääles oli sõbralikuse ja pilke varjund, sametpehme häälekõla sidus mind turvalisusega.

Kostus kõrvulukustav püssilask ja grimassiga mees vajus õhku ahmides põrandale.

Sihik pöördus Händelile, kes kabuhirmus värises.

"Tean, et sa üritasid takistada seda aga kui ma sind ei tapaks oleks sa tunnistaja, et olen külmavereline mõrvar," ütles sametpehme kahetsust täis hääl, Händel haistis seda emotsiooni ning lõpetas värisemise.

"Lase käia. Ma olen juba niigi tüdinenud sellest," vastas Händel ükskõikselt naeratades.

Sekundi murdosa jooksul valmistusin kõrvulukustavaks kõmakaks aga seda ei tulnud.

Keebis poiss langetas relva ja astus temast mööda, et minu juurde tulla.

"Seekord ma riskin," mõtles poiss kiiruga ümber ning mõõtis sõbraliku pilguga Händelit.

Nimetu poiss keeras ennast näoga minu poole ja tõmbas endalt kabuutsi peast, et ma tema tervet nägu näeksin.

Hetkega tundsin ma isiku ära ja tundsin keelatud mõnu tema vaatamisest.

"Sa ei kardagi mind?" küsis poiss pilkavalt.

"Ma olen samasugune," vastasin naeratades ning piilusin Händelile, kes meid sulanud pilguga vaatas.

Hübriid keeras enda silmad Händelile ja ütles: "Sa võid minna. Ma ütlesin, et teen täna riskilise valiku."

Händeli kullakarva silmad vaatasid nüüd maha ning ta punastas. Poisil olid blondid lokkis juuksed, mis varjasid täielikult tema kõrvad ja kulmud. Ta oli peaaegu sama peenike nagu Hübriid aga veidi lühem ning noorem. Ta kandis seljas tavalisi kooliriideid seega ma ei mõistnud miks nad turviseid ei olnud selga pannud kui nad mind tapma olid tulnud.

"See pole riski väärt tegu. Kas mul on mingeid võimalusi?" küsis Händel lootusrikkal ilmel poissi vaadates.

Hübriid sai aru millele võõras vihjas ning ta keeldus otsekohe kui oli mõistnud.

"Sa oled liiga noor, poiss. Peaksid minema, muidu mõtlen veel ümber," vastas noormees vabandavalt naeratades. Seda kuuldes tegi Händel kummarduse ning kadus sama kiiresti kui oli tulnud.

"Nii, et sa oled samasugune?" pöördus nimetu uuesti minu poole ning esitas retoorilise küsimuse.

"Kas võin midagi küsida?" küsisin häbelikul häälel tema leekivpunaseid silmi uurides.

"Ükskõik mida," vastas poiss minul käest kinni võttes.

"Ma tundsin seda kui sa tulid. Ma nägin siniseid liblikaid, kes kerkisid hõbedasest aurust. Kas see peabki nii olema?" küsisin ebakindlalt ning jälgisin igat tema liigutust.

"Erandjuhul küll, aga ma ei tea mitte midagi sinistest liblikatest ja hõbedasest aurust mida sa mainisid," vastas ta mõtlikult ja keeras mulle selja, et minema minna.

"Kuhu sa lähed? Sa ei saa niimoodi ära minna," sosistasin ma teades, et ta kuuleb mind.

Tekkis järjekordne vaikus ja ta vastas masendunud häälel: "Ma ei saa siia jääda, Clarance. Mida vähem sa tead, seda parem sul endal on."

Mul polnud aimugi kuidas ta minu nime teadis, võib-olla olin seda valu tundes soninud aga ma ei suutnud taluda külmust, mis minu süda pitsidas. Ma ei suutnud teda takistada. Iga tema samm minust kaugemale torkas minu südamesse jäise tüki. Ma ei suutnud seda taluda aga ma mõistsin, et ei suuda enam liigutada. Tundsin, kuidas mu huuled tõmbusid aina sinisemaks, silmade alused aina tumedamaks ja sõrmede otsad aina valgemaks.

Ma külmusin.